Kas v2lismaal on parem?

Hiljuti üks mu Eesti tuttavatest Londonis kutsus mind Facebookis ühinema grupiga välismaal on parem, sest… [vop]. Ta äratas minus huvi sirvida seda saiti. Samas, loojate paar postitust kohe kuidagi ei suutnud mu Eesti igatsust kustutada. Idee on iseenest paeluv, aga siiski pole ma veel ‘Like’ nuppu vajutanud. Miski hoiab mind siiani tagasi nagu ma ei oleks nendega ühel meelel. Küsimus tekib- miks siis? Selge see, et mu teod ja sõnad on siiani lahingus veel.

Eelnevalt on Aigi Vahing kirjutanud Stiil ajakirjas elust New Yorgis ja Los Angeles, Gerli Tinn kirjutab teemal London ajakirjale Mood ja viimasel ajal on eestlased erinevates maailmaosades kirjutanud raamatuid seerias Minu. Kutsumus välismaale igaühe puhul on erinev, kes läinud õnne otsima ja elukogemust otsima, kes isegi vabatahtlikku tööd katsetama. Suurlinna eluga kaasneb tuntud ütlus nagu maailm on sinu ees valla, piiritu, kasuta seda v8imalust. Minule andis see fraas juba piisavalt auahnust ja usku, et välismaal on midagi isepärast ja erinevat, mis äratas avastamisrõõmu.

Enne välismaale kolimist seadsin endale iga-aastaseks kohustuseks kodumaad kord aastas külastada. Enamasti ikka suve ja talvemõnusid nautima tulla. Ilm Inglismaal pole justkui kiita ega kurta aga ma päris vihmametsas ka ei ela. Olen alati leidnud südamelähedasena ütlust rohi on rohelisem teisel pool piiri. Elu väljaspool Eestit võib tunduda uskumatult põnev, sest sa oled iseenda peremees, keegi ei nurise su eluviisi üle ega uuri palju sa raha kokku hoiad tulevikuks. Rääkimata teemast nagu abielu ja perekonna loomine, mida ma hiljuti kogesin Slovakkias. Kindlasti on luksus välismaal emakeeles kommenteerimine, nautida erinevate riikide rikkalikku toiduvalikut ja elada ära tööst, millest kodumaal ei suudaks. Üks tõmbepunktidest on muidugi eluviis, millega kaasnevad mitmed töövõimalused.

Iga päev on originaalne, sest sa ei tea, mis tuju su Nigeeriast pärit majakaaslasel võib olla. Eile ta urises palju, aga homme võibolla saame ka naeru tema suul näha lõpuks. Hommikul köögis kohvi juues pakistaanlasest majakaaslane räägib sulle, mida allkorruse Kreeka tüdruk öösel tegi ja mida need hääled endast ka tegelikult kujutasid. Töö juures itaallasest gei kolleeg jagab muljeid oma uskumatult vingest klubi õhtust. Õhtul koju jõudes naudid karbi-suuruse aia mõnusid, kus ühest kortermajast kostab kõva muusikat ja teiselt poolt piilub naaber sind. Päevad on kirjud, isegi väga kirjud, nii palju toimub, nii palju üritatakse sulle pähe määrida, et l8puks väsid ära küsimast, mis kasu sa sellest saad. Väljaskäimisi on palju ja mitme numbriga üür pole enam igapäeva teema. Lõppude lõpuks, kes see viitsib sul rohkem kui pool tundi koju sõita ühistranspordiga. Suurlinnad on kõikehõlmavad ja sumisevad käega katsuvatest võimalustest and üritustest. Elu on lühike, aeg on raha ja kõik on asendatav.

Kuulates Kerli Kõivu lugusid, ajavad need mind naera ja samas kananahk tuleb peale, sest ta jutustab Eestist väga omapärasel moel. Tere tulemast Creepshow’i ehk siis Eestimaale, metsa sisse väiksesse veidrasse maale. See maa on väike, aga armas nagu lasteaias meile õpetatati laulu Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Kohati see põdramaja metsa sees olek meenutab kui suur linn London iseenest on, kui palju rõõmu ja kurbust siin tunda saab. Olen näinud sõpru edasi tagasi liikumas, kodumaa ja välismaa vahelt, aga enamus roomab ikka tagasi. See retk on minul veel jäädavalt tegemata. Siiani on suurlinna igapäevane kirju ja sumisev eluviis asendanud seda tühja auku mu südames. Elu välismaal ei ole ilmtingimata parem, aga täidab inimeste ootused teatud piirini. Mis sealt edasi on juba iseasi.