Miks mul on tunne et eestlaste seas on siiski veel v8istlus k2imas?

Reaalselt v8ttes oleks aeg yle saada sellest. L8ppude l8puks igayks rajab oma tee. Isiksust ei saa valida, selle saab formida. M8ni meist plaanib spets arstiks saada teine on vabriku t88le j22nud. Mina isiklikult ei tunne vajadust songida, et miks sa ikka veel seal igavas vabrikus palgal oled. Pigem igayks on oma 8nne sepp. Tuleb ainult kella tunda, kohale ilmuda, natuke asjusid ragistada ja huvi tunda asjade yle. Palka same k8ik, sest ega raha ei haise.

Ometi miks on eestlaste s8prusringkondades siiski see vana hea ylekuulamine veel k2sil? Nagu oleks ma halvem v8i parem? Ausalt 8eldes see ei k8iguta mind, kui mu s8brad on minust rohkem reisinud v8i erinevate meestega maganud. Mis mind huvitaks on hoopis nende isiksus ja lugu, inimeste kogemus. Ma ei vaata tuttavatele alt yles sest see ei ole kombekas. Pole kunagi olnud. Selle asemel oleks m8tekam inimesele kompliment teha kui sulle tema juurde miski meeldib. Ta r22gib sinuga parema meelega kui sa teda salamisi ei piiluks.

Me elame 21s sajandis, kus k8ik on v8imalik. Haara v8imalusest v8i veel parem loo v8imalus endale, millest tunneksid ise veel rohkem r88mu. Aga mitte ei ole vaja teistega v8rrelda ennast. Paar aastat tagasi ma pyydsin asjalikum olla ja huvi tundma hakata ennast ymbritsevate syndmuste vastu sest v2ike paranoia oli sees et 2kki ma j22n millestki ilma. M8elda et see teadmine mind j2rsku kellestki paremaks teeks ei tulenud mul hetkekski m8ttesse. Esiteks kuidas ma saaks oma s8brannadest parem olla? Ma kyll elan v2lismaal, ratsin k8vasti t88d, klubides k2in v2he ja enamus ajast on mu pea raamatute vahel. Paar korda aasta jooksul saab reisil ka k2idud. Ma ei ole rikas ega vaene. Samas kysimus tekib, mille yle me yldse v8istleme? Asjade? Kogemuste? Raha? Et ma reisil k2isin, kus sa ei k2inud? Et ma lugesin raamatust midagi sa ennem ei teadud? Ma ei ytleks et need tegemised v8i asjad on k2ttesaamatud v8i keelatud. Mul pole salajast kontakti kes yhendaks mind viimase aja p8nevate uudistega, et mida teha ja kuhu minna. Uudiste ja viimase aja syndmuste jutustame on t2iesti normaalne tutvusringkonnas. Igayks meist on eriline omal moel. Aga tuleb v2lja et midagi on ikkagi 8hus, mille yle s8branna hing rahu ei saa. Teiseks, kas see et ma ei ole suhelnud inimestega ja piisavat infot v2ljastanud ajab 8hu uduseks? Ma ei arva nii. Kui on huvi kysi. Kysi kas8i isiklikke asju. Aga paljusid asju ei saa k2ega katsuda ja nendest lihtsalt ei r22gita sest on liiga vara.

Ma arvan siiski et m8ni inimene lihtsalt on enda vastu liiga karm ja elab teiste ootuste nimel. Aga milleks? Eks seda teab see inimene ise juba. Ma olen happy kes ma olen ja uhke oma s8prade yle.

Kas v2lismaal on parem?

Hiljuti üks mu Eesti tuttavatest Londonis kutsus mind Facebookis ühinema grupiga välismaal on parem, sest… [vop]. Ta äratas minus huvi sirvida seda saiti. Samas, loojate paar postitust kohe kuidagi ei suutnud mu Eesti igatsust kustutada. Idee on iseenest paeluv, aga siiski pole ma veel ‘Like’ nuppu vajutanud. Miski hoiab mind siiani tagasi nagu ma ei oleks nendega ühel meelel. Küsimus tekib- miks siis? Selge see, et mu teod ja sõnad on siiani lahingus veel.

Eelnevalt on Aigi Vahing kirjutanud Stiil ajakirjas elust New Yorgis ja Los Angeles, Gerli Tinn kirjutab teemal London ajakirjale Mood ja viimasel ajal on eestlased erinevates maailmaosades kirjutanud raamatuid seerias Minu. Kutsumus välismaale igaühe puhul on erinev, kes läinud õnne otsima ja elukogemust otsima, kes isegi vabatahtlikku tööd katsetama. Suurlinna eluga kaasneb tuntud ütlus nagu maailm on sinu ees valla, piiritu, kasuta seda v8imalust. Minule andis see fraas juba piisavalt auahnust ja usku, et välismaal on midagi isepärast ja erinevat, mis äratas avastamisrõõmu.

Enne välismaale kolimist seadsin endale iga-aastaseks kohustuseks kodumaad kord aastas külastada. Enamasti ikka suve ja talvemõnusid nautima tulla. Ilm Inglismaal pole justkui kiita ega kurta aga ma päris vihmametsas ka ei ela. Olen alati leidnud südamelähedasena ütlust rohi on rohelisem teisel pool piiri. Elu väljaspool Eestit võib tunduda uskumatult põnev, sest sa oled iseenda peremees, keegi ei nurise su eluviisi üle ega uuri palju sa raha kokku hoiad tulevikuks. Rääkimata teemast nagu abielu ja perekonna loomine, mida ma hiljuti kogesin Slovakkias. Kindlasti on luksus välismaal emakeeles kommenteerimine, nautida erinevate riikide rikkalikku toiduvalikut ja elada ära tööst, millest kodumaal ei suudaks. Üks tõmbepunktidest on muidugi eluviis, millega kaasnevad mitmed töövõimalused.

Iga päev on originaalne, sest sa ei tea, mis tuju su Nigeeriast pärit majakaaslasel võib olla. Eile ta urises palju, aga homme võibolla saame ka naeru tema suul näha lõpuks. Hommikul köögis kohvi juues pakistaanlasest majakaaslane räägib sulle, mida allkorruse Kreeka tüdruk öösel tegi ja mida need hääled endast ka tegelikult kujutasid. Töö juures itaallasest gei kolleeg jagab muljeid oma uskumatult vingest klubi õhtust. Õhtul koju jõudes naudid karbi-suuruse aia mõnusid, kus ühest kortermajast kostab kõva muusikat ja teiselt poolt piilub naaber sind. Päevad on kirjud, isegi väga kirjud, nii palju toimub, nii palju üritatakse sulle pähe määrida, et l8puks väsid ära küsimast, mis kasu sa sellest saad. Väljaskäimisi on palju ja mitme numbriga üür pole enam igapäeva teema. Lõppude lõpuks, kes see viitsib sul rohkem kui pool tundi koju sõita ühistranspordiga. Suurlinnad on kõikehõlmavad ja sumisevad käega katsuvatest võimalustest and üritustest. Elu on lühike, aeg on raha ja kõik on asendatav.

Kuulates Kerli Kõivu lugusid, ajavad need mind naera ja samas kananahk tuleb peale, sest ta jutustab Eestist väga omapärasel moel. Tere tulemast Creepshow’i ehk siis Eestimaale, metsa sisse väiksesse veidrasse maale. See maa on väike, aga armas nagu lasteaias meile õpetatati laulu Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Kohati see põdramaja metsa sees olek meenutab kui suur linn London iseenest on, kui palju rõõmu ja kurbust siin tunda saab. Olen näinud sõpru edasi tagasi liikumas, kodumaa ja välismaa vahelt, aga enamus roomab ikka tagasi. See retk on minul veel jäädavalt tegemata. Siiani on suurlinna igapäevane kirju ja sumisev eluviis asendanud seda tühja auku mu südames. Elu välismaal ei ole ilmtingimata parem, aga täidab inimeste ootused teatud piirini. Mis sealt edasi on juba iseasi.