Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 5 - kolmapäev [29 june]

Holland õhtu hämaruses

Miks prantslased käimlates prillaudu ei tunnista? Ole sa euro tanklas või metsakas, prillauast võid vaid unistada. Kas siis prantslastel on taguotsal mingi soojendaja, et potil istudes külm ei hakka? Kahtlen, et nad raha platsmassi pealt kokku hoiavad. Kiirteede ääres olev hein on küll trimmeriga ära pügatud, aga platsikust prillaua jaoks raha ei ole? Mis see on mingi viimane mood millest ma olen ilma jäänud?
Mainides käimla teemat, siis Belgias võivad autojuhid metsakäimlatest ainult unistada. Loodan, et me sinna toppame ei jää muidu pean küll maisipõldu väetama minema.

Hommikul teele asudes paisus ka mini loomaaja seltskond, jänkudel oli hommikusöögi aeg ja kogunes lausa pool suguvõsa kohale. Küll nad olid armsad oma tagasihoidliku pruunikas halli karvkattega.

Isa teeb hommikust tiiru reka ümber mida ta siiani pole veel teinud. Tuleb välja, et võõrates parklates (erinevalt pesast) tehakse vigureid kui näiteks naabri üles ajad magusast unest või muul moel marru. Näiteks on juhtumeid, kus meestel äkitselt furgoon on maha jäänud sõitma hakates. Nimelt juhist paremal furgooni umbes keskel all on lingi moodi asi, millega saab väga halba nalja teha. Nii et pea iga päevaga tekib rekameestel uusi kohusti juurde.

Amiens on kirde pool Prantsusmaa väiksem linnake, kuhu suundume kauba järgi. Koht on rahulik (ometi on juba tipp tund käes) ja hubane, kus tänavatel on reas beezist kuni marmor punase toonini ridaelamu stiilis majad. Paljudel on veel aknaklapid (shutter) maas või ees ometi päevas juba kiirgab.

Pesumasina tehases on personal väga viisakas, kõik teretavad, kuni ootamatult surub üks noorem leebe nohiku stiilis naisterahvas me mõlema kätt. No nüüd sai mul ka 'Boujour' selgeks, päris mitu korda sai vuristanud. Isa räägib, et ta ei suuda kunagi välja mõelda et kes mis moodi teretab: kes tahab musi, põski vastu hõõruda või hoopis kätt suruda. Kihistame naeru; seekord musi jäi andmata. Kohvimasinast tulev kohvi on super hea aroomiga. Kiiret meil pole, mekime isaga hommikust kohvi ja jälgime kuidas lindil pesumasinad liiguvad ühest kohast teise.

Varahommikune laadimine käis kähku, väga meeldiv. Kohalik laotöötaja hõikab 'finished', ühesõnaga meile on roheline tuli antud. Teel asulast läbi imestan kuidas Amiensi eeslinn meenutab Inglismaa linnakesi, ainult teises ajastus. Siin on kõik rahulik, roosa ja rõõmus.

Väikestes linnakestes manööverdades tuleb rekadel ka igasuguseid tõkkeid ette. On juhtumeid kus mehed viivad rekaga ühes kohalike pool pesunööri kõige riietega, või kogemata sõidavad madalast kuusehekist üle, või siiski viipekeeles annavad märku rahvale, et liikuge kaugemale sest ei saa ümber keerata. Kui selline asi nagu furgoon üle varvaste sõidab siis roomad elu lõpuni. Mul tuleb meelde see laul mis lasteaias sai õpitud 'mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule.' Nagu isa mainis, ega sa oma kodu anknasse kiviga ei viska ju. Kodu on seal kus su asjad on. Reka kabiin on autojuhtide kodu, ja samamoodi on furgoon taga neile oluline, sest see on osa kodust, kutsu sa seda siis keldriks või küüniks. On tulnud ette ka olukordi, kus talvel ilmastiku olud armu ei anna. Näiteks on hommikul silmi hõõrudes avastatud põlveni lumehanged ja olukordi kus autojuhid näiteks pulti ei istugi, aga see eest on sees hubane ja saab kohvi hommikusöögiga nautida. Samal ajal kui väikses autos inimesed võibolla kringliks külmunud on või hoopis sooja saamiseks hakanud lumememme ehitama. Muidugi kuni Cobra 11 alternatiiv service kohale ratsib läbi lume ja kiirteedele elu sisse tagasi lükkab.

Tõesti sündinud on ka lood kui mehed (muidugi ka nais autojuhid) valmistuvad nädalavahetuseks ja samasse parklasse satutakse. Aga ka siin kehtib varasemalt kokku lepitud sõbra reegel, (mina kratsin sinu selga sina minu) kus võimaluse korral parklates hoitakse kohta semule sest kui teine õhtul hiljem saabub siis naljalt juba parkimiskohta ei leia. Aga kuidas hoitakse parkimiskohta? Võimalusi on mitmed, kas sõber võtab oma furgoni tagant ja situkab kõrval olevale reale, et anda teistele aimu, see rida on reserveeritud. On ka juhtumeid kus kohal olev autojuht paneb 'laagri püsti' ja seal ootab kuni sõber jõuab. Vot selline on alles kuldaväärt sõber, ma mõtlen.

Viktoriin: kes on õuenarr?
'See kes klouni mängib õue peal'
Knõõks. Vale vastus.
'See kes furgooni hoovi pealt võtab ja lähedal asuvasse teise lao hoovi peale viib ja sealt uue furgooni võtab ja algsesse kohta tagas viib.'

Mida 'rannapüük' tähendab?
'Rannas millegi püümist'
Knõõks. Vale vastus.
'Lühikesed kohalikud otsad, ühest firmast teise ja tagasi.'

Mida 'koerarakend' tähendab?
'Koos kauba vedamist'
Lõpuks õige vastus.

Välismaal on seltskond kirju, aga ometi eestlased on kavalad. Miks kutsuda poolakaid poolakateks kui susistaja/sisitaja sõna sobiks palju paremini. Pealegi võivad teatud rahvusvahelised sõnad olla solvavad. Nagu näiteks aafriklasi ei kutsuta mitte neegriteks vaid pigem pigideks. Aga siin kehtib sama teema, mis Eestist tuttav, eks heal lapsel mitu nime.

Euroopas reisides ja kui huvi pole politseiaktsiaid soetada siis mägedest või kus iganes hooga alla tulles võib vabalt paremal pool all lohus passida autotäis võmme. Vahel on neil isegi kaks mõõturit käigus kui päike on helde ja väljas on kuum. Eks politseinikud tunnevad end nördisti, alati ei saa vaba päeva päikselisel päeval. Siis nad tunnevad rõõmu päevast teistmoodi, kutsuvad oksjonile, ehk siis rahakotti kergendama. Üldiselt on esimene ümmargune summa €90 rikkumise eest, aga see ka oleneb kes kus ja mis.

Kui tavaliselt kontorirotilt oodatakse et ta mitu kohustust suudaks korraga täita, siis ega rekameeste elu ka erinev pole. Sa pead olema vaimselt võimeline: autot juhtima, sööma, jooma, lälleriga rääkima, navi juhiseid järgima, telefoniga rääkima ja edasi kasuta oma kujutlusvõimet, sest võimalusi on palju. Räägitakse et kes ei riski see shampust ei joo. No on ka julgeid hunte, kel näiteks õunaisu suur ja auto autopiloodi (gaasipedaali pole vaja alla hoida) peale pannud ja opsti kabiini teisest otsast õuna kätte saanud.

Täna tegin tähtsa otsuse. Ma tahan omale klassikalist musta või tumesinist Corvette'i. Mis aasta oma pole ma vee väljamõelnud. Sorry Mini Cooper, meil oli tore mis oli.

Õhtupoolik möödus vaikselt; vene sõja filmi ja Suvereporterit vaadates ning viimaseid kollaseid uudiseid Kroonikast lugedes. Täna ööseks Hollandis kraadid juba langesid, vaikselt näpistas.

Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 4 - teisipäev [28 june]

Asotsiaalide laager Pariisi kiirtee ääres mis pealinnast läbi jooksis

Kiirteel kihutades (märge reka puhul on see üldiselt 90km/h) märkan Hollandis ja Belgias kui populaarne graffiti (tagging) on sildade all ja kiirteede ääres. Need paistavad juba kaugelt silma hea artistliku käejoone ja kompositsiooni poolest. Tekst on loetav ja ma arvan siiski et tegu on mässumeelsete noortega või amatööridega, aga kihvtid ja kirjud on need küll. Meenutab isegi Berliini tänavakunsti.

Tänane päev algas varakult, graafiku järgi on maha laadimine kahes kohas Pariisi lähedal. Kuskil Belgia keskel tekkis leviauk ja üks navigaatoritest (edasi navi), see naise häälega nimelt hakkas vigurit tegema. Isa ei lasknud end häirida üleliigsest saksakeelsest mulast. Tal on ka teine navi, eestlase häälega Jüri, keda võib usaldada seekord küll pimesi, sest see tee on isale tuttav juba.

Muljetame isaga, et Holland on ilus maa. Ta on ka asukohalt väga heal kohal; saab palju vaheteenuseid pakkuda, eriti just logistiku teenuseid, neid firmasid on siin nii palju, et ühes tööstuspiirkonnas võib lausa mitu olla samal tänaval.

Parandus teisest päevast (vol 2). Volvo on Rootsi make automudel mitte Saksamaa. Teised tuntud rekaautode tootjad on Renault (Prantsusmaa), Iveco (Itaalia), Scania, Man ja Mercedes Benz (Saksamaa), Dah (Holland)

Täna hommikul Belgias, just peale Antwerpenit hommikul kell 7.30 nägin kõige pikemat staut'i (liiklusummik), umbes 11km pikk.
Tuleb ka märkida et igavus ajab rekameestel kohati pea sassi, näiteks üks mees luges sillalülid ära, vahetult ennem Genti linna Belgias. Kokku sai ta 47. Väga märkimisväärne.

Ei olnudki kaua kui ületasime Prantsuse piiri. See maa on imeline, puhas ja meeletult suur.Virksalt kasvavad rohelised kartuli- ja maisipõllud, mis on nii rohelised nagu värskelt niidetud muru. Teiseks, minu suureks üllatuseks on nad lausa lõputud, väga peenelt organiseeritud ning ümbritsetud pisikeste metsatukkadega. Paljud viljapõllud, mis on justkui liivakarva (seda põldu näen esimest korda elus) või meile tuntud tuhm kollane vili, on juba külvatud. Mõned metsatukad majade ümber, pikad ja sihvakad, on istutatud ritta nagu baguette saiad, mis isale väga maitsevad. Aga järgmine päev on kõva kui pähkel.

Naudin sõiduajal kõrgemat vaadet üle teiste ja uurin hoolega, et miks mõnel rekal on kõik viis paari rattaid käigus ja mõnel mitte? Lugu nüüd selline, et kui koorem on üle 5 tonni siis on kõik rattad käigus kui ei siis viies paar puhkab.

Rekameeste suureks mureks on öised vargused parklates, kus furgoonist võetakse midagi või teine magus asi on küte. Mina ka siis pärima, et miks rangemaid turvameetmeid ei kasutata, näiteks eraldi turvameetmed kohe furgoonidele mõeldud? Tegelikult on need ammu välja nuputatud ja saadaval isegi, aga kõik maksab tänapäeval. Nii kaua kui kauba varastamine (hiigel)suurt rolli pole mänginud, on ka turvameetmete kohapealt üka silm kinni pigistatud. Aga ma olen näinud juba terasest lukke, mis furgoonil klambrite alt on kinnitatud tabalukuga, et pigid sisse ei pääseks ja kaup öösel ära ei kõnniks.

Isa MAN'is sõnulevad kaks navigaatorit üksteisest võidu, ilma et kumbki teisest teadlik oleks. Tundub, et selle eesti keelse häälega Jüri töötab teistel päevadel ladina ameerika seebikate tõlke lugejana. Kuidagi tuttav hääl on. Sakslasest Inga (minu jaoks) on ka rahulik, aga teda usaldab isa siiski rohkem. Paljud tänapäeva rekamehed ei kujutaks elu ette ilma navigaatoriteta, aga on ka olukordi kus need hinnatud elektroonilised seadistised on saatnud autojuhi põllu peale. Kuis nii? Kui navigaatori tarkvara pole uuendatud ja uut infot mällu salvestatud, et põllu peale on paari aastaga tekkinud uus tööstuskompleks siis on tagasipöörd. Ja on mehi kes on ka 3km tagasi tagurdanud sellise tundega et varsti keerutab ka kaela kahekorra endal.

Prantsusmaa kiirteel mäest alla sõites ajavad mulle hirmu nahka kari kõrgliiniposte. Ma kujutan ette et filmi Transformers 4 rünnak algab inimeste vastu, sest need harali postid on hiigelsuured, pealegi neil on neli käesarnast liiget ja julm vaatepilt.

Väike viktoriin vahelduseks: mida tähendab PL?
'Poland'?
Knõõks. Vale vastus.
Hoopis 'Problemnõi Land.'
(märkus: edasi PL)

Päeval Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis, ka Inglismaal autodel tuled ei pea põlema. No, aga milleks siis Eestis peavad? Talvel ma saan aru, aga suvel? Usun, et Eesti roolijoodikud see siiski ei heiduta.

Vahel saab ka nalja, eriti kui näed mis (kaisu)loomad rekajuhtidel kabiiniis ripuvad. Nimelt kaisuloomad pidid tähendama, et mõnel mehel on lapsepõlv üürikeseks jäänud. Ja kusjuures mõnel juhil isegi ehib terve riilutäis pehmeid loomakesi kabiini akent. No kuulge isegi minu on ainult üks kaisuloom, aga see eest on Pepe jällegi meeteri suurune.

Pariisi põhjapoolses eeslinnas elektrijaam on ümbritsetud betoonmüüriga, mis illustreeritud graffitiga. Kunst tundub primitiivne, aga samas sümpaatsetes toonides, sujuv punakas hõbedane.

Kui kiirteel näha rekat millel kaks furgooni taga siis teadke, et tema on eurovasikas. Pealegi on temaga suht keeruline ümber käia. Võib ju küsida, kuis siis nii? Ta on ju vasikas. Samas ronimist on ka palju, isa mainis et küüratamist on seal hoolega ja igavese palju jändamist. Suvel on soodsad võimalused, aga talvel kui lumi põlvini mine laadi kaup maha ja eralda kärud. Ega see naljaasi pole, kes iganes mõtleb et rekameeste elu lihtne on, et anna aind gaasi ja suured nullid aina kolinal tulevad pangakontole.

Esimene maha laadimine täna on elektroonika tehases. Plaanitust mitu tundi hiljem, sest laotöötajatel läks pea soojaks, suure kuumuse käes ikkagi, ja neil ununes et me olime ka parklas justkui üle 2 h ootanud. Sel kuumal pärastlõunal sain ka mina aimu mis elu siis seal ladudes toimub. Nimelt seisin jalad risti, isa kõrval ja mõlemad pärime 'tualett'? Me ühiseks keeleks osutus viipe keel. Mehed näpuga näitasid et mul vaja neoon kollast vesti nagu teistel töötajatel, et personali tualetti kasutada. Vest seljas ja juhtnöörid kaes ma siis kütsin mööda üüratult suurt laoruumi ringi. See on ruumiline ja väga kõrge laega, kust tuli valgust sisse. Läksin valgete kastide ja karpite reast mööda ning ennenäe imet, kõik sildid lao lõpus prantsuse keeles. Oi blätt, no see veel puudus. Ise mõtlen kui ma nii kaugele juba jõudsin siis alla ma küll ei anna. Leidsin järgmised tüübid, lehvitasin neile ja pärisin 'tualett'. Vanem sai aru, noorem pomises 'Ne Inglese'. No jah, kasutu noor bambisilmne trullakas ma mõtlesin. Lõpuks ta andis alla, samal ajal teine mees läks kontori ja jamas seal midagi. Järgnesin nooremale tüübile, kel olid armsad süsimustad lokkid. Esimene 'femme' uks oli lukus, teisel oli mingi sigrimigri prantsuse teema peal, et ma poleks elu sees seda üles leidnud. Sain siis sisse ja ennnäe imet, meeste häält oli kuulda tagant poolt aga savi see. Vaatan siis paremale uste reale üks, kaks, kolm, neli, kõigil mingi prantsuse keelsed sildid peale, ju siis servize teema et midagi mäda. Aga ennäe, õnn naeratas mulle, eelviimane kabin oli minu. Välja jalutades muigasin mees töötajate pilkudele ja ütlesin siis viisakalt 'situple', sest teadsin et see tähendab 'aitäh' prantsuse keeles. Autos isa parandas, et 'merci' on ju nende keeles 'aitäh' hoopis. No nüüd ma tundsin end küll ullina. Igaüks teab (kel vähemalt põhikooliharidus) mis merci tähendab. Pealegi selle sõnaga šokolaadi müüakse ka, suhteliselt hea kui piimašokolaad meeldib. Mäletan aasta 2008 august veetsin terve augusti kuu ühe nohikust noore prantsuse kutiga fotopoes töötades ja nii palju ka meelde ei jäänud, et 'situple' on 'palun' hoopis. Igatahes mure sai murtud ja üsna varsti ka kaup laetud. Selleks ajaks olime mõlemad isaga end parajalt põrsasteks higistanud 36 kraadi kuumuses. Aga kuumarabandust veel ei saanud. Rahuliku meeleoluga tuul sasis mu juukseid ja paitas mu põski; vajasin dušši rohkem kui kunagi varem.

Uuesti teele asudes sõitsime ringteel mööda punasest rekast, millel oli mõlemal pool akna ääres kaunistuseks viltu kaks punast pulka. Erilisus siis selles, et autojuht on Hispaanias käinud. Need punased pulgad on suveniirid, mida kasutatakse härjavõitluses looma haavamiseks, et teda rohkem marru ajada, ja tempe teha punase riidega meelitades. Iga autojuht ehib kabiini oma käe järgi, kel kiiks kaisuloomade peale kel jällegi meeletult pikkade hobusesabaste.

Imestasin, et keegi Prantsusmaal kiirteel signaali ei lase. Autojuhid on väga viisakad, pigem pomisevad omaette 'kuradima **** otsi oma gaasipedaal üles'. Neid eriti aeglaseid autojuhte kutsutakse jaamaülemateks.

Kihvt on kuulata kuidas isa oma kahe naviga suhtleb: ''No laseme teil mõlemal siis rääkida.'' Teinekord kui üks ülemeelikuks läheb ja väga targutama hakkab siis isa armsalt suhleb teisega, ''no sinul on nüüd küll aeg halti klappe teha'.

Hispaanlane võib olla gringo, sakslane on fritz ja helmut, aga eks heal lapsel mitu nime nii et ära kinni neist võta.

Jõudsime omadega Pariisi kiirteele mis linnast läbi sõidab. Imetlen seda linna, pole kunagi käinud, meeldib ja ei meeldib, meeldib ja ei meeldi. Teine on vana aga omapärane. Tunnen vahemere hõngu, taevas on sobune ja ere, meeletu kuumus on haaranud Prantsuse pealinna oma embusse. Ma õgin silmadega linna lähemalt, tahaks ikka Eiffeli torni näha.

Ühel pool akent on 5 korruselied majad, eriti kõhnade akendega, millel on iseloomulikud ka aknaklapid, mõnel ka õhukeste avadega. Ega uksedki neil laiemad ole. Ju siis pariislased on kõik peenikesed ja tellivad kaupa IKEA'st, siis saab kodus kokku panna klotsidest. Paremal pool on üüratu väli paneelmajadega täietud, mõnel kuivab pesu võre peal, mis on ka rõdu eest. Kiirtee müürid on graffitist kirjud, on näha ka joonistusi vahelduseks aga enamus on siiski tagginud mingi sõna. Linna kesklinnas sõidame läbi ka väga omapärasest tunnelist, mis on tavapärase pimeda amtosfääri ja sileda katuse puhul kaetud kolmnurkse katusega, üks tara toetub otse tunneli seinaga ja teisest diagnoolis olevatest taradest tungib pärastlõunane meeletu valgus sisse. Fantast ma mõtlen klaustrofoobikutele ikka.

Kesklinnas ümbrusest läbi sõites on Pariis tõesti suurlinn nagu iga teine. Reklaamipostid toetuvad kõrgetele taradele, enamus on juba tuttavad firma nimed. Mis siiski silma paistab on osaliselt mägine osa linnast, mis meenutab Rio De Janeiro favela linnaosa, aga mitte nii vaene. Linn on lausa korterelamutega täietud, mis ulatub ühest äärmusest teiseni, tornelamutest kuni vanaaegsete majakesteni, millel tänavad on kitsad ja pikad. Näen kuis kohalik pariislane naudib eriti hilist kohvi nn. olematul rõdul. Kohati see linn meenutab mulle elu filmides. Nüüd ma tahan veel rohkem näha Woody Alleni viimast filmi Midnight in Paris. Ja ausalt öeldes Little White Lies film jättis mulle parema mulje Pariisist, nii et ükskord teen ka nädalavahetuse seiga linnaga tutvumiseks. Seekord jäävad Notre Dame, Louivre kunstimuseum ja Versailles loss külastamata. Minu suureks õnneks nägin Eiffeli torni ära, nii väiksemas kui pisu suuremas pildis.

Pealinna kiirteel ummikus passides märkame isaga mis kompleks on kodututel teeserva püsti pandud. Nagu suvepäevad teistel: telk püsti kus üks tegelane pühib hoolega higi laubalt, osaliselt riided ripuvad metalltara peal ja laagriplatsi ehib ka kollektsioon kolmest lastekärust. Väga mugav elu võrreldes Londoni kodututega, kes magavad kontorite ees magamiskoti sees mis papikastide peale asetatud. Ja muideks nad su süüa üldiselt ei taha, ikka raha või suitsu.

Teise osa koormast saime ruttu maha laetud ja tagasi teel ööbimiskohta oleme jällegi kinni ummikus, tipp tund. Vaatamisväärsustest nii palju, et ma vaatan et selle kuumuse käes Pariis paistab pigem Marokko pealinn olevat. Aga Marokkosse tahan ka minna. Ega eriti ringi passida ei ole kasulik, sest kohalikud on natuke uimased autojuhid. Enamus sõidab üksi, kuulates muusikat iPod või hoopis siis viimasest iPhone'ist kõrvaklappidega ja muidugi roolis olles aramstavad nad telefoniga rääkida, aga handsfreed ei näe ma kellegil. Äkitset keerab meie ette uhke valge BMW, mille tagajärjel jääb autode vahele vähem kui meeter ruumi. No tohman on ta küll, aga imestan et isa signaali ei lasknud. Natukese aja pärast jääb see sama valge BMW toppama, kui mööda sõites näen miks ta nii uimne oli. Tal pressis kõhuke rooli hoopis ja silmad ning meel keskendusid autos oleval telefonile numbreid valides. Pealegi ehtis ta kõrval istet paras ports pabereid. Heh, ma siis mõtlen ega ta ei erinegi minu isat nii väga, kontor on mõlemas kabiinis ainult pariislasel puudub kümkappi ja voodiase. Signaali siiski isa veel ei ole kasutanud.

Õhtu ja öö veedame Amiensi linnakese läheduses olevas parklas, kus on ka mini loomaaed. Seekord on ainult vabalt ringi jooksvad mini jänkud väljas. Samas päris kiiresti jooksevad teised (mina neile järgi ei jõudnud) ainult valge sabatutt käib üles-alla.

Prantsuse artist Space Invader tänavakunst, see väike kosmose taoline elukas

Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 3 - esmaspäev [27 june]

Start kell 7 hommikul. Öö ei olnudki nii sündmusterikas kui eelnevalt mainiti. Igal autojuhil on oma graafik ja sekeldamised öösel võivad näiteks naabreid häirida. Eriti veel kui unustad lälleri sisse ööseks. Siiani olen ma vähe rekades maganud. Ükskord kui sõbannaga Inglismaale läksime koos kahe poolakaga siis oli kael päris mitu päeva kange sest jagasime kabiini neljakesi. Oli küll kitsakas ja veidi ebamugav, aga samas tasuta sõit, nii et kannatasime ära.

Isa tutvub uue autoga, aga paari tunni pärast on tal masin nii käpas et hakkab juba võrdlema kui hea Man ikka Ivecost on. Lausa lust on kuulata!
Tuleb välja, et Hollandi rekameestel elu eriti meelejärgi pole, siin rekadel max kiirus on 80 km/h, päris vähe tegelt. Muidu hollandlased on tore rahvas, sümpaatsed ja sõbralikud. See riik meenutab kohati Eestimaad, metsa on ka siin omajagu ja mis eriti tore, pea igas asulas või linnakeses on siin park või isegi mitu. Minu jaoks on see kui harmoonia tunnusmärk.

Ega rekameeste elu kerge pole, igas riigid on omad reeglid ja seadused. Päris palju on meelde jätta, näiteks kus võib kahe realisel sõiduteel mööda sõita ja kus ei või. Mõnikord söövitab ainult väga rasvane trahv sellised asjad mällu.

Esimene peatus Antwerp, esmalt check in ja siis kauba maha laadimine, milleks on autojupid seekord.
See sadam Belgias on tore pundar küll, tuleb välja et väga vabalt võivad kontor ja ladu erinevates kohtades olla. Sellest hoolimata pakub mulle silmailu erinevates roostekarva toonides metallkonteinerid, millest on lausa väike küla kokku organiseeritud. Kõige meeldivamat silmarõõmu pakub siiski kohalik oranzides tunkedes noor meesterahvas, kes tõstukil kaupa lattu veab. Samal ajal aga tuli välja et igas riigis see maha laadimine ei olegi nagu kellavärk. Üks venelane ootab juba 2 h ja ei miskit, lõpuks tuleb välja et ta on umbes 170 km kaugusel õigest kohast. Teine murelik vene mees tuleb küsima ega isa belgia keelt mõista, too nii hädas. Nägin aknast, et ta jalutas higisena 30 kraadi kuumuses oma 30 minutit kuni sotti sai ja kauba maha laetud. Samal ajal kui isa kord tuli kaupa maha laadida, mina kiikasin millega silmarõõm tegeleb. Aga ohh seda õnnetust selle viimase mureliku vene mehe tõttu takerdus liiklus ja mu pilgud kohtusid pigem erinevatelt maalt rekameestega, üks sulelisem kui teine. See vaatepilt ei olnud justkui kõige meeldivam kui oleks olnud too noor kiilakas tüüp. Kas ma märkisin et ta oli ka palja ülakehaga ja vormis?

Seal samas Antwerpeni sadamas nägin ka kahte naisterahvast, kes rekat sõitsid. Seda ma muidugi ei näinud kui pikad või mis maalingud neil küüntel olid, aga teksad ja ere topikene oli neil kõigil ühine riietumisstiil. Üks neist oli blond poisipea punakate triiputega. Tema tundus küll tugev naine olevat kui nägin teda furgooni rihmi kinnitamas ja jõudu kasutamas.

Õppisin ka midagi uut täna: enam ei ole 19s kanal lälleril eestlast jaokse kuna meid on nii vähe. Nüüd kasutatakse kanal 8 mis on ühine ka teiste susitejatega (märkus: poolakatega). Usun et enamus inimesi teab mis läller on, kui ei siis see on raadiosaatja autojuhite vahel niisama mulisemiseks ja hädaolukorral, mis töötab raadiuses 500m. Aga kui soetad spets tehnika mis sobitab antenni ja lälleri siis võib see raadius ulatuda isegi kuni 20 km, ja mulisetakse nii kaua kuni siiber saab.

Mu esimesel päeval tuleb välja et rekameeste graafikud on väga muutliku suunaga. Järgmine seik tuleb hoopis Prantsusmaale mitte Saksamaale.

Lõunapausiks läksime pessa = Roosendaali tagasi. Plats oli peaaegu tühi, ainult mõned mehed luusisid ringi selle pakatava kuumaga. Üks uutest, kuskil hilises 20ndates tugeva kehaehitusega mees raseeris pesuruumis oma lokke maha. Samal ajal mina tegin tutvust hollandi keelse pesumasinaga Mieche.Ta aretas vestlust pärides et kas mul hakkas kodus igav, et ma isaga kaasa tulin.
Mina aga vastasin: ''Ei, tulin seiklema, avastama Euroopat soodsalt.''
Tema kui minu jaoks tundmatu põmises: ''Ah mis siin ei ole midagi avastada''
Tuli välja et pärast kuut aastat mööda Euroopa kiirteid vuhanud ja vahepeal kõrgkooli lõpetanud oli ta väga pessimistlik minu idee suhtes. Tema jaoks ei olnud rekamehe elus enam midagi roosat ja rõõmsat. Hiljem väljas, teine tüüp, kes mulle jalgratast üks õhtu laenas muigas: ''Eks me näe kas pead siin 6 nädalat vastu.'' Ma ei lasknud end häirida ja muigasin vastu, mõeldes endamisi no mis see siis on ka. Esimene päev oli igatahes tore.

Peale lõunasööki uuesti teele asudes püüdsid mu pilgu põllul kari valgeid korpulentseid veiseid, kes pidid olema lihasveised. Isa kutsus neid sarvedega sigadeks. Pärastlõunal käisime elektroonika lao juures jalutamas kuna koorem ei olnud veel valmis. Mina suures õhinas lootsin ujuma minna seal lähedal asuvatesse kanali, aga asjata. Tuli välja et peale kalade ei käinud seal keegi sulistamas.

Enne kerra tõmmates vaatasime Suvereporterit. Saime kõhutäie isaga naerda kuidas ühes loos papagoi ütles 'tsau tsau' ja saate lõpuks kokutades 'va-ada-ke suve-repor-ter-it'. Päike oli juba loojas ja õhk suviselt jahutavam kui päeval, õnneks. Meil oli aeg silmad looja lasta.

Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 2 - pühapäev [26 june]

Rekameeste elu: pesa on konteinerites, väga moodne aga seestpoolt meenutab justkui mitte eriti hoolitsetud kööki ja pesuruumi. Samas vinguda ei saa, kõik olemas duššist kuni tasuta kohvi automaadini.

Asukoht: Roosendaal, Holland

Kohalolijate jutu järgi on see nädalavahetus tavapärasest puhkepäevade kräust vaikne. See eest ilm läks pärastlõunaks nii mõnusalt suviseks et selline tunne nagu päike paitaks.
Ma kuulsin isa käest, et mitmel mehel on siin kohapeal rattad. Pärast sisseseadmist uute kodu nn 'kuuti', kohtusin ka teiste kohalolijatega, kes ausalt öeldes varieerusid karakteri poolest ühest äärmusest teise. Aga see eest on meestel siin pundis väga huvitavad hüüdnimed pandud ja ka sellega kaasnevad lood, kuidas need saadi. Mõni on siin üsna jutualdis, aga samas ega ma ei mõista neid hukka - rekameeste elu võib üksildaseks ja üksluiseks kujuneda ajapikku. Siiani on kohalik kamp eestlasi, poolakaid ja üksikud ukrainlased meeldivad tegelased olnud. Kusjuures üks neist isegi oli nii sõbralik et laenas oma jalgratast mulle sõiduks, et ka kohaliku asulaga tutvust teha. Vahetult ennem väljasõitu kogemata kuulasin millest mehed köögis jutustasid omavahel. Ei erinegi nad naistest nii palju, pärides kõike uut ja kuuma. Uudishimuliku pole ju patt.

Peale õhtusööki, eesti šašlõkki, mis kuivas elu eest kokku pannil küpsetades ja täitis köögi äädika haisuga, kütsin ma Roosendaali ja Breda kanti avastama. Ratta peale ronides tundsin end nagu kala vees. Pühapäeva õhtul liiklus oli siin ülisõbralik, pealegi jalgratturitel on oma sõidutee. Kusjuures õhtu jooksul ma ei näinud ühte inimest ka kes oleks kiivrit kandnud, peale rolleri sõitjate. Sõitsin aina edasi nagu oleksin missionil ja ma olingi, avastamismissioonil. Kohalikud elavad siin hästi, majad on kõrged ja hoolitsetud, väga omapärane arhitektuur on isegi tava elamutel. Sõitsin siin edasi asulast välja ja komistasin meeletu hobusefarmi otsa. Hiljuti tõid mu naabrid Räpinas ka endale poni taolise hobuse koju ja kelle heinamaa suurus on umbes 5% kogu heinamaast siin Roosendaalis ümbruses hobustel. Kurb lausa. Kohalikud hobused, sihvakad ja armsad, olid väga uudishimulikud, kahju et suhkurt kaasas ei olnud nad olid nii tublid kui neist pildiseeria klõpsasin.

Muljeid - isa Euroopast tütre silmis

vol 1
laupäev [25 june 2011]


3 meest ja üks plika, mina

Kust alustada?

Eestimaa on ilus. Nii praegu kui meenutades tagasi käredasse veebruari kui tulin Inglismaalt koju häälega. Üle pika aja imestasin kui vilets Poola välja paistis. Lumi oli justkui hakanud Kesk Euroopas sulama ja kõik see prügi torkas järsku silma. Ega see vaatepilt seekordki parem polnud kuivõrd rõõmsam päikese saatel.

Eile hommikul kui Eestist sõitma hakkasime oli taevas mõnusalt pilvine ja ümbruskond vaikne. Rahvas puhkas pidutsemisest.

Rekameestega reisides kommentaare hääletajate kohta ühel mehel jagus, eriti maias olnud ta miniseelikus tüdrukute vastu. Piece of advice girls: enamus autojuhid ja rekasõitjad on siiski mehed ja teadagi mille ümber nende katus keerleb. Hääletades mitte ei soovita riietumisega üle pingutata kui muidugi muid teenuseid ei tihka pakkuda.

Lätis on elu siiski veel primitiivne, tee äärse söögikoha WC-s muud ei näe kui kolme auku seintega ümritsetud pool pimedas ruumis. Paber on, aga kabiini ustest pole haisugi. Ise samal ajan muigan mis läänes siis ustest lugu peetakse kui kõik oleme ühesugused Issanda loodud loomad. Vähemalt saab häda ära tehtud ja ei pea võssa minema takjatesse kükitama nagu mul kombeks kukkunud.

Lätist lõuna poole sõites torkab silma ere oranz värv, ole see siis reklaam või mõne masina värvkate. Mitte ei mõista miks just see värv neil nii südamelähedane on... Edasi seigates Leedu piiri ületades algab ka mahajäetud elamute rodu mis küünib ka Poolani. Piiripunkt on inimhingedest tühi juba 2004 aastast mil ka Balti riigid Euroopa Liiduga ühinesid. Aga siiski miks jätta majad lagunema? Leedus justkui rohkem vanad talumajad kokku varisenud ning Poolas uued ehitised seisma jäänud. Minu meeleheaks hoiavad tibu kollased rapsipõllud ja karjaloomad mu meele optimistlikuna.

Leedu kandis hakkasid mehed autos peale passima mis kaupa ka tee ääres müükse. Eriti valvsad ollakse kartuli ja tomati peale. Maasikamüüjatest sõitsime mööda kuna reklaami ei olnud ja üldse väga tagasihoidlikult aetakse äri siin maantee ääres võrreldes Eestiga. Mõne müügimehel paistis ainult kauss kapoti pealt vastu, teadagi mis see jurakas seal sees olla võis. Ma siiski eeldan kurk ometi ilm oli sobune kohati.

Viimasest korrast (veebruaris 2011) mäletan, et teed Leedus olid ikka hullemad ja augud põrutasid aga praegu ei saa kurta midagi. Ei lähegi kaua kui Poola jõuame; rohelised künkad, mille kümerustel ja orgudes väiksed vissu karjad heina nosivad. Põllud on niidetud ja haritud, lausa lust on aknast välja vaadata. Kohati tundub nagu oleks juba läänes, aga siiski mitte. Varajane õhtusöögi peatus oli praktiliselt tühermaal Põhja Poolas Swiss bar/klubis, mis nägi välja väga uhke võrreldes Räpina Võhandu klubiga. Matt punased nahkistmed olid väga atkraktiivsed. Minu imestuseks püüdsin külastajate pilku leti ääres ka ilma meigita, kodu dressipükstes ja sõbra käest saadud triibulises triiksärgis. Aga mis siiski olulisem, kõht sai täis kala mille nime ma ei teadnud ega tea siiani.

Siiani on Poola mulle sümpaatselt kirju mulje jätnud oma värviliste katuste ja rõdudega. Kohalikud noored preilid armastavad ka musti liibuvaid retuuse või pükse kanda nagu mujalgi. Samas suureks kontrastiks on siin kõledad surnuaiad eriti maanee ääres. Silmapiirile on ka jäänud eriti maitsetud kirikud, kus paljud koosnevad kahest osast, terav torn on vähe kõrgemale disainitud kaunistades mati punase värvi ja plekiga. Ausalt öeldes arhitektuuri poolest on need ehitised no nii maitselagedad ja üle pingutatud et sellist ei mäletagi kuna viimati oleks näinud.


Nonii ja vara hommikul jõuame ka Saksamaale. Ma olin nii ära harjunud valgete öödega Eestis et siin oli suur imestus, kottpime öö. No eks me ole polaarjoonele lähemal mille tõttu me ka naudime pikemaid ja põnevamaid suveöid. Kõigele lisaks suures õhinas ajasin omale kohvi peale, nii et tunnen kohvi aroomi enda peal ja käin ringi nagu oleks püksi teinud. Õnneks on dressipüksid stiilselt tumesinised kahe valge triibuga külgedelt et põdemiseks pole põhjust et midagi paistaks. Aga siiski elasin korraks idülli läbi et suudaks kääru vanilje stristlit haarata ja hommikusöögi rituaali nautida. Asjata, kallis kohvi ka teine €2.20. Vabanduseks ütles tankla müüja et ega autobahn'ides ongi kallis. Õnneks oli kuum ja hea maitse, isegi isa kiitis. Järgmine kord olen targem, ega mul kiiret pole, ma ju ei sõida.

Kui võrrelda Saksamaad Ida-Euroopa eluviisiga siis siin juba naljalt elumajasid kiirteede ääres ei näegi. Siin kihutavad autod nagu raketid üksteisest mööda, kolm rida ühes ja kolm rida teises suunas. Isa ükskord mainis et nagu nii nagu sakslased ei saa kiirteid kontrolli alla ei saa ameeriklased relvamajandamist. Ma ka viska huvi pärast pilku peale palju see spidomeeter näitas. Oee lausa lust oli tagasi olla, kiirteed on mulle alati mööda meelt olnud. Aga siiski, meil kraami ka taga päris palju, ei jõudnud me lähedalegi mu siiani kogetud rekordile, 140 miili tunnis. Vot tol hetkel oli küll selline tunne et ma lenda sealt mootorratte pealt minema lindude seltsi kui ma sõbra ümbert kõvasti kinni ei hoia. Aga what'a feeling! Täna hommikul oli siiski rahulikum, teised raketisõitjad keerasid samal ajal teist külge voodis kui me kihutasime peaaegu tühermaal Saksas.


Mõtlesin, et Saksas võiks elada küll. Nii palju kui käidud Bremenis ja Berliinis elatud sain ma maigu suhu kui maitsev toit siin on, kirev tänavakunst siin ja toredad aga samas ka otsekohesed inimesed need sakslased on. Neil see keelekene on ka täitsa vahva, kui end käsile võtta saaks mu saksa keel ka rooste vabaks.

Edasi aga kihutame Hollandi ja ma mõtisklen mille poolest Saksamaa siis tuntud ka on. Lapsepõlvest mäletan tädi käis 90ndate alguses peale Eesti taasiseseisvumist reisimas ja tõi ühes koju Milka ja Ritteri sokolaadi. Kindlasti on oluline siin autotööstus: Mercedes Benz, Volvo ja ka minu lemmik BMW Mini Cooper. Eks ole ka põllumajandus ja elektroonika olulised.

Samas Saksa tanklate WC-d teevad mulle siiani nalja. Teised meenutavad väga viimast moodi elektroonikas juba 2005 aastast mil esmalt kokku puutusin automaatsusega kabiinis. Vajutad siis nuppu mis laseb vee valla ja sealt tuleb ka pinin mille tagajärjel hakkab prillaua keerlema nagu vinüülplaat, et teine järgmisele kundele puhtaks hõõruda. Aga ega see teenus tasuta pole!



Stay tuned. PS! Kirjavigade kommentaaridele olen eriti maias!