vol 1
laupäev [25 june 2011]
3 meest ja üks plika, mina
Kust alustada?
Eestimaa on ilus. Nii praegu kui meenutades tagasi käredasse veebruari kui tulin Inglismaalt koju häälega. Üle pika aja imestasin kui vilets Poola välja paistis. Lumi oli justkui hakanud Kesk Euroopas sulama ja kõik see prügi torkas järsku silma. Ega see vaatepilt seekordki parem polnud kuivõrd rõõmsam päikese saatel.
Eile hommikul kui Eestist sõitma hakkasime oli taevas mõnusalt pilvine ja ümbruskond vaikne. Rahvas puhkas pidutsemisest.
Rekameestega reisides kommentaare hääletajate kohta ühel mehel jagus, eriti maias olnud ta miniseelikus tüdrukute vastu. Piece of advice girls: enamus autojuhid ja rekasõitjad on siiski mehed ja teadagi mille ümber nende katus keerleb. Hääletades mitte ei soovita riietumisega üle pingutata kui muidugi muid teenuseid ei tihka pakkuda.
Lätis on elu siiski veel primitiivne, tee äärse söögikoha WC-s muud ei näe kui kolme auku seintega ümritsetud pool pimedas ruumis. Paber on, aga kabiini ustest pole haisugi. Ise samal ajan muigan mis läänes siis ustest lugu peetakse kui kõik oleme ühesugused Issanda loodud loomad. Vähemalt saab häda ära tehtud ja ei pea võssa minema takjatesse kükitama nagu mul kombeks kukkunud.
Lätist lõuna poole sõites torkab silma ere oranz värv, ole see siis reklaam või mõne masina värvkate. Mitte ei mõista miks just see värv neil nii südamelähedane on... Edasi seigates Leedu piiri ületades algab ka mahajäetud elamute rodu mis küünib ka Poolani. Piiripunkt on inimhingedest tühi juba 2004 aastast mil ka Balti riigid Euroopa Liiduga ühinesid. Aga siiski miks jätta majad lagunema? Leedus justkui rohkem vanad talumajad kokku varisenud ning Poolas uued ehitised seisma jäänud. Minu meeleheaks hoiavad tibu kollased rapsipõllud ja karjaloomad mu meele optimistlikuna.
Leedu kandis hakkasid mehed autos peale passima mis kaupa ka tee ääres müükse. Eriti valvsad ollakse kartuli ja tomati peale. Maasikamüüjatest sõitsime mööda kuna reklaami ei olnud ja üldse väga tagasihoidlikult aetakse äri siin maantee ääres võrreldes Eestiga. Mõne müügimehel paistis ainult kauss kapoti pealt vastu, teadagi mis see jurakas seal sees olla võis. Ma siiski eeldan kurk ometi ilm oli sobune kohati.
Viimasest korrast (veebruaris 2011) mäletan, et teed Leedus olid ikka hullemad ja augud põrutasid aga praegu ei saa kurta midagi. Ei lähegi kaua kui Poola jõuame; rohelised künkad, mille kümerustel ja orgudes väiksed vissu karjad heina nosivad. Põllud on niidetud ja haritud, lausa lust on aknast välja vaadata. Kohati tundub nagu oleks juba läänes, aga siiski mitte. Varajane õhtusöögi peatus oli praktiliselt tühermaal Põhja Poolas Swiss bar/klubis, mis nägi välja väga uhke võrreldes Räpina Võhandu klubiga. Matt punased nahkistmed olid väga atkraktiivsed. Minu imestuseks püüdsin külastajate pilku leti ääres ka ilma meigita, kodu dressipükstes ja sõbra käest saadud triibulises triiksärgis. Aga mis siiski olulisem, kõht sai täis kala mille nime ma ei teadnud ega tea siiani.
Siiani on Poola mulle sümpaatselt kirju mulje jätnud oma värviliste katuste ja rõdudega. Kohalikud noored preilid armastavad ka musti liibuvaid retuuse või pükse kanda nagu mujalgi. Samas suureks kontrastiks on siin kõledad surnuaiad eriti maanee ääres. Silmapiirile on ka jäänud eriti maitsetud kirikud, kus paljud koosnevad kahest osast, terav torn on vähe kõrgemale disainitud kaunistades mati punase värvi ja plekiga. Ausalt öeldes arhitektuuri poolest on need ehitised no nii maitselagedad ja üle pingutatud et sellist ei mäletagi kuna viimati oleks näinud.
Nonii ja vara hommikul jõuame ka Saksamaale. Ma olin nii ära harjunud valgete öödega Eestis et siin oli suur imestus, kottpime öö. No eks me ole polaarjoonele lähemal mille tõttu me ka naudime pikemaid ja põnevamaid suveöid. Kõigele lisaks suures õhinas ajasin omale kohvi peale, nii et tunnen kohvi aroomi enda peal ja käin ringi nagu oleks püksi teinud. Õnneks on dressipüksid stiilselt tumesinised kahe valge triibuga külgedelt et põdemiseks pole põhjust et midagi paistaks. Aga siiski elasin korraks idülli läbi et suudaks kääru vanilje stristlit haarata ja hommikusöögi rituaali nautida. Asjata, kallis kohvi ka teine €2.20. Vabanduseks ütles tankla müüja et ega autobahn'ides ongi kallis. Õnneks oli kuum ja hea maitse, isegi isa kiitis. Järgmine kord olen targem, ega mul kiiret pole, ma ju ei sõida.
Kui võrrelda Saksamaad Ida-Euroopa eluviisiga siis siin juba naljalt elumajasid kiirteede ääres ei näegi. Siin kihutavad autod nagu raketid üksteisest mööda, kolm rida ühes ja kolm rida teises suunas. Isa ükskord mainis et nagu nii nagu sakslased ei saa kiirteid kontrolli alla ei saa ameeriklased relvamajandamist. Ma ka viska huvi pärast pilku peale palju see spidomeeter näitas. Oee lausa lust oli tagasi olla, kiirteed on mulle alati mööda meelt olnud. Aga siiski, meil kraami ka taga päris palju, ei jõudnud me lähedalegi mu siiani kogetud rekordile, 140 miili tunnis. Vot tol hetkel oli küll selline tunne et ma lenda sealt mootorratte pealt minema lindude seltsi kui ma sõbra ümbert kõvasti kinni ei hoia. Aga what'a feeling! Täna hommikul oli siiski rahulikum, teised raketisõitjad keerasid samal ajal teist külge voodis kui me kihutasime peaaegu tühermaal Saksas.
Mõtlesin, et Saksas võiks elada küll. Nii palju kui käidud Bremenis ja Berliinis elatud sain ma maigu suhu kui maitsev toit siin on, kirev tänavakunst siin ja toredad aga samas ka otsekohesed inimesed need sakslased on. Neil see keelekene on ka täitsa vahva, kui end käsile võtta saaks mu saksa keel ka rooste vabaks.
Edasi aga kihutame Hollandi ja ma mõtisklen mille poolest Saksamaa siis tuntud ka on. Lapsepõlvest mäletan tädi käis 90ndate alguses peale Eesti taasiseseisvumist reisimas ja tõi ühes koju Milka ja Ritteri sokolaadi. Kindlasti on oluline siin autotööstus: Mercedes Benz, Volvo ja ka minu lemmik BMW Mini Cooper. Eks ole ka põllumajandus ja elektroonika olulised.
Samas Saksa tanklate WC-d teevad mulle siiani nalja. Teised meenutavad väga viimast moodi elektroonikas juba 2005 aastast mil esmalt kokku puutusin automaatsusega kabiinis. Vajutad siis nuppu mis laseb vee valla ja sealt tuleb ka pinin mille tagajärjel hakkab prillaua keerlema nagu vinüülplaat, et teine järgmisele kundele puhtaks hõõruda. Aga ega see teenus tasuta pole!
Stay tuned. PS! Kirjavigade kommentaaridele olen eriti maias!
No comments:
Post a Comment