Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 3 - esmaspäev [27 june]

Start kell 7 hommikul. Öö ei olnudki nii sündmusterikas kui eelnevalt mainiti. Igal autojuhil on oma graafik ja sekeldamised öösel võivad näiteks naabreid häirida. Eriti veel kui unustad lälleri sisse ööseks. Siiani olen ma vähe rekades maganud. Ükskord kui sõbannaga Inglismaale läksime koos kahe poolakaga siis oli kael päris mitu päeva kange sest jagasime kabiini neljakesi. Oli küll kitsakas ja veidi ebamugav, aga samas tasuta sõit, nii et kannatasime ära.

Isa tutvub uue autoga, aga paari tunni pärast on tal masin nii käpas et hakkab juba võrdlema kui hea Man ikka Ivecost on. Lausa lust on kuulata!
Tuleb välja, et Hollandi rekameestel elu eriti meelejärgi pole, siin rekadel max kiirus on 80 km/h, päris vähe tegelt. Muidu hollandlased on tore rahvas, sümpaatsed ja sõbralikud. See riik meenutab kohati Eestimaad, metsa on ka siin omajagu ja mis eriti tore, pea igas asulas või linnakeses on siin park või isegi mitu. Minu jaoks on see kui harmoonia tunnusmärk.

Ega rekameeste elu kerge pole, igas riigid on omad reeglid ja seadused. Päris palju on meelde jätta, näiteks kus võib kahe realisel sõiduteel mööda sõita ja kus ei või. Mõnikord söövitab ainult väga rasvane trahv sellised asjad mällu.

Esimene peatus Antwerp, esmalt check in ja siis kauba maha laadimine, milleks on autojupid seekord.
See sadam Belgias on tore pundar küll, tuleb välja et väga vabalt võivad kontor ja ladu erinevates kohtades olla. Sellest hoolimata pakub mulle silmailu erinevates roostekarva toonides metallkonteinerid, millest on lausa väike küla kokku organiseeritud. Kõige meeldivamat silmarõõmu pakub siiski kohalik oranzides tunkedes noor meesterahvas, kes tõstukil kaupa lattu veab. Samal ajal aga tuli välja et igas riigis see maha laadimine ei olegi nagu kellavärk. Üks venelane ootab juba 2 h ja ei miskit, lõpuks tuleb välja et ta on umbes 170 km kaugusel õigest kohast. Teine murelik vene mees tuleb küsima ega isa belgia keelt mõista, too nii hädas. Nägin aknast, et ta jalutas higisena 30 kraadi kuumuses oma 30 minutit kuni sotti sai ja kauba maha laetud. Samal ajal kui isa kord tuli kaupa maha laadida, mina kiikasin millega silmarõõm tegeleb. Aga ohh seda õnnetust selle viimase mureliku vene mehe tõttu takerdus liiklus ja mu pilgud kohtusid pigem erinevatelt maalt rekameestega, üks sulelisem kui teine. See vaatepilt ei olnud justkui kõige meeldivam kui oleks olnud too noor kiilakas tüüp. Kas ma märkisin et ta oli ka palja ülakehaga ja vormis?

Seal samas Antwerpeni sadamas nägin ka kahte naisterahvast, kes rekat sõitsid. Seda ma muidugi ei näinud kui pikad või mis maalingud neil küüntel olid, aga teksad ja ere topikene oli neil kõigil ühine riietumisstiil. Üks neist oli blond poisipea punakate triiputega. Tema tundus küll tugev naine olevat kui nägin teda furgooni rihmi kinnitamas ja jõudu kasutamas.

Õppisin ka midagi uut täna: enam ei ole 19s kanal lälleril eestlast jaokse kuna meid on nii vähe. Nüüd kasutatakse kanal 8 mis on ühine ka teiste susitejatega (märkus: poolakatega). Usun et enamus inimesi teab mis läller on, kui ei siis see on raadiosaatja autojuhite vahel niisama mulisemiseks ja hädaolukorral, mis töötab raadiuses 500m. Aga kui soetad spets tehnika mis sobitab antenni ja lälleri siis võib see raadius ulatuda isegi kuni 20 km, ja mulisetakse nii kaua kuni siiber saab.

Mu esimesel päeval tuleb välja et rekameeste graafikud on väga muutliku suunaga. Järgmine seik tuleb hoopis Prantsusmaale mitte Saksamaale.

Lõunapausiks läksime pessa = Roosendaali tagasi. Plats oli peaaegu tühi, ainult mõned mehed luusisid ringi selle pakatava kuumaga. Üks uutest, kuskil hilises 20ndates tugeva kehaehitusega mees raseeris pesuruumis oma lokke maha. Samal ajal mina tegin tutvust hollandi keelse pesumasinaga Mieche.Ta aretas vestlust pärides et kas mul hakkas kodus igav, et ma isaga kaasa tulin.
Mina aga vastasin: ''Ei, tulin seiklema, avastama Euroopat soodsalt.''
Tema kui minu jaoks tundmatu põmises: ''Ah mis siin ei ole midagi avastada''
Tuli välja et pärast kuut aastat mööda Euroopa kiirteid vuhanud ja vahepeal kõrgkooli lõpetanud oli ta väga pessimistlik minu idee suhtes. Tema jaoks ei olnud rekamehe elus enam midagi roosat ja rõõmsat. Hiljem väljas, teine tüüp, kes mulle jalgratast üks õhtu laenas muigas: ''Eks me näe kas pead siin 6 nädalat vastu.'' Ma ei lasknud end häirida ja muigasin vastu, mõeldes endamisi no mis see siis on ka. Esimene päev oli igatahes tore.

Peale lõunasööki uuesti teele asudes püüdsid mu pilgu põllul kari valgeid korpulentseid veiseid, kes pidid olema lihasveised. Isa kutsus neid sarvedega sigadeks. Pärastlõunal käisime elektroonika lao juures jalutamas kuna koorem ei olnud veel valmis. Mina suures õhinas lootsin ujuma minna seal lähedal asuvatesse kanali, aga asjata. Tuli välja et peale kalade ei käinud seal keegi sulistamas.

Enne kerra tõmmates vaatasime Suvereporterit. Saime kõhutäie isaga naerda kuidas ühes loos papagoi ütles 'tsau tsau' ja saate lõpuks kokutades 'va-ada-ke suve-repor-ter-it'. Päike oli juba loojas ja õhk suviselt jahutavam kui päeval, õnneks. Meil oli aeg silmad looja lasta.