Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 2 - pühapäev [26 june]

Rekameeste elu: pesa on konteinerites, väga moodne aga seestpoolt meenutab justkui mitte eriti hoolitsetud kööki ja pesuruumi. Samas vinguda ei saa, kõik olemas duššist kuni tasuta kohvi automaadini.

Asukoht: Roosendaal, Holland

Kohalolijate jutu järgi on see nädalavahetus tavapärasest puhkepäevade kräust vaikne. See eest ilm läks pärastlõunaks nii mõnusalt suviseks et selline tunne nagu päike paitaks.
Ma kuulsin isa käest, et mitmel mehel on siin kohapeal rattad. Pärast sisseseadmist uute kodu nn 'kuuti', kohtusin ka teiste kohalolijatega, kes ausalt öeldes varieerusid karakteri poolest ühest äärmusest teise. Aga see eest on meestel siin pundis väga huvitavad hüüdnimed pandud ja ka sellega kaasnevad lood, kuidas need saadi. Mõni on siin üsna jutualdis, aga samas ega ma ei mõista neid hukka - rekameeste elu võib üksildaseks ja üksluiseks kujuneda ajapikku. Siiani on kohalik kamp eestlasi, poolakaid ja üksikud ukrainlased meeldivad tegelased olnud. Kusjuures üks neist isegi oli nii sõbralik et laenas oma jalgratast mulle sõiduks, et ka kohaliku asulaga tutvust teha. Vahetult ennem väljasõitu kogemata kuulasin millest mehed köögis jutustasid omavahel. Ei erinegi nad naistest nii palju, pärides kõike uut ja kuuma. Uudishimuliku pole ju patt.

Peale õhtusööki, eesti šašlõkki, mis kuivas elu eest kokku pannil küpsetades ja täitis köögi äädika haisuga, kütsin ma Roosendaali ja Breda kanti avastama. Ratta peale ronides tundsin end nagu kala vees. Pühapäeva õhtul liiklus oli siin ülisõbralik, pealegi jalgratturitel on oma sõidutee. Kusjuures õhtu jooksul ma ei näinud ühte inimest ka kes oleks kiivrit kandnud, peale rolleri sõitjate. Sõitsin aina edasi nagu oleksin missionil ja ma olingi, avastamismissioonil. Kohalikud elavad siin hästi, majad on kõrged ja hoolitsetud, väga omapärane arhitektuur on isegi tava elamutel. Sõitsin siin edasi asulast välja ja komistasin meeletu hobusefarmi otsa. Hiljuti tõid mu naabrid Räpinas ka endale poni taolise hobuse koju ja kelle heinamaa suurus on umbes 5% kogu heinamaast siin Roosendaalis ümbruses hobustel. Kurb lausa. Kohalikud hobused, sihvakad ja armsad, olid väga uudishimulikud, kahju et suhkurt kaasas ei olnud nad olid nii tublid kui neist pildiseeria klõpsasin.