Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 18 teisipäev [12 july]

Tõusime ennem koitu, jahedalt hubane ilm sõidu jätkamiseks Britannia piirkonda Prantsusmaal.

Kolleegide nõu ja abi on väga oluline rekameeste jaoks. Nimelt esimest korda uut ladu või mis iganes kohta otsima minnes võib pea vabalt sassi minna. Märke on palju mida järgida, navid karjuvad üksteisest üle, arvuti kaart näitab hoopis kolmandas suunas; veel on vaja teesilte jälgida ja ümberringi liiklust. Tihtipeale mehed joonistavad oma käega kaardid ette kollega nõu kuulates, mis mahasõit ja kuhu suund võtta. Nagu kogetud, ümberkeeramise võimalust otsest ei ole. Tuleb suurem ring sisse teha ja sedagi tea kaua aega võtab või kus võimalus tekib. Tihti tuleb ette olukordi kus firma aadress koosneb ainult postikoodist, linna või asula nimest ja firma nimest. Keerulisem töö ehk siis nõel heinakuhjast üles otsida on sohvri töö. Tuleb ka olukordi ette kus firma reklaam silt tee ääres on nii peenikeses kirjas ja eredas värvis, et isegi lasteaia laps ei paneks seda tähele.

Koidu ajal veel pimedas Pariisist läbi sõites kulus meil kõigest 50 min kokku 80km/h. Võrdlesime isaga seda Räpina Tartu vahemaaks kuluv aeg. Ainult liiklust oli rohkem võrreldes kodumaa vahemaaga, ometi oli pime hommik veel Pariisis.

Nähes kuis kanu veetakse rekadega hakkas lausa kaju teistest. Väikstes restides, mitmekesi ja üksteise otsas reisides. Pealegi said nad teel veel vihma. No seat küll orgaanilisi mune ei tule.

Siiani olen näinud kahte rekameest kel oma koerakene kaasa. Mõlemad oli pitsu sarnased ja pügatud, alla põlve kõrgused kutsad.

Õpin teel ka prantsuse keelt:
bonjour - tere
merci - aitäh
s'il te plait (situple) - palun
fermee - suletud
tirez - tõmba

Varajane hommik päikese tõusu eel oli kui loodusõpetuse tund. Isa hüüdis kuis ta nägi küll kitse, küll nurmkana terve perega, küll hirve. Ma ei näinud kedagi peale pruunaka maastiku karvkattega mini jänkusid.

Üle pika aja ehk siis nädal meie jaoks, sajab Prantsusmaal jälle vihma. Eilses ööbimiskohas oli muru tanklaplatsil peaaegu kõrbenud kollaseks. Mitte ei tihkanud sinna mullahunnikute pikali visata ja kõhulihaseid teha. Ometi olen sarnases tanklates Prantsusmaal ka ööd veetnud. Aga aastal 2005 oli muru vähemalt täies hiilguses oma õiget värvi.

Samal ajal kui esimene koorem maha laetakse jälgin taamal kuis traktorist kopaga niidab kraaviäärset puhtaks. Hetkel on ta juba kolmandal ringil. Nii Beneluxi maades kui Prantsusmaal on väga popp kiirteede äärsed, muruplatsid, industriaaltsoonide ümbrused kõik siledaks pügada nagu karvutu loom. Teel järgmisse laadimiskohta jääb traktor meist taha aia äärset üle kasvavat hekki niitma. Vähemalt ei läinud tal rannas käimise päev sel sombuse ilmaga raisku. Ookean on siit, Nantes külje alt, ainult kiviga visata.

Britannia on rahulik ja võõralt vaikne; võibolla ole see tänane ilm mis kõik puhkuseolijal suurte karavanidega peidus hoiab.

Järgmine sihtkoht on Liffre, kust tuleb ka kaup peale võtta ennem Hollandi tagasisõitu. Kuna laadimisega läks kaua, isegi mitu tundi siis jäime turvalisuse mõttes ööseks ka Liffresse. Parkisime karjamaade ääres olevasse parklasse. Sealt läksin ka pikale jalutuskäigule. Jälgisin kõik enda ümber uudishimuga, samamoodi jälgisid mind sealsed lehmad, uudishimuga. Kõndisin neist mööda, lõputu teelõik tõmbas mind kui magnet. Oleks mul jooksutossud ühes olnud, oleksin kõik metsa ja karjamaavahelised teed läbi jooksnud. Lõpuks jäin toppama teelõigu äärde. Sealne vaikne ümbruskond ja puude vahele peitud maja huvitas mind kõige rohkem. Suur roostes väravahunnik ulatus üle mu peale, ometi oli teine lahti. Vahe oli piisavalt suur, et oleksin saanud läbi lipsata, aga tõukusin tagasi. Saksalambakoera silt prantsuse kirjaga oli minu jaoks piisav selgitus, 'võõras ära tule.' Pealegi on mul koertega piisavalt kokkupuuteid olnud et neist eemale hoida. Peale väravat sisse sõidutee ümber ehitisid tumešokolaadi pruunid puud, ilma lehtedeta ja raagus, nagu loor või kate teel maja ette mis ei paistnud. Aga see maja ei olnud tavaline. Ta oli karjamaa lappidega ümbritetud ja lisaks veel elektriliste aiapostidega. See tundub siin väga populaarne olevat nagu Beneluxi maadeski. Põõsaste ja lehispuude vahelt piiludes märkasin kuis toimetused maja taga olid justkui pooleli jäetud aga mitte pilla palla. Õhkkond tundus mulle kui muinasjutus, et keegi jälgib mind ja kargab kuskilt äkki välja. Siiski ma ei saanud rahu; kõndisin karjamaa poolt jälgides et mitte sisse astuda ees olevatesse pool värsketesse lehma kookidesse. Tuhm betoonivärvi kivimaja, millel toetus luitunud musta pruun katus avanesid kaks korralikku väikeste ruudukestega akent. Tagasihoidlik stiil, aga piisavalt silmapaistev minu jaoks. Ma unustasin end ära ja langesin oma idüllsesse maailma. Lihtsalt passisin seal.
Aiaplatsil puhkas vana rauakolaka moodi ader, mida eeldan et kunagi kasutati põllul. Kõrval ol kirve lillepostament, mis toetus samuti vanale kõrgele rauajupile.
See majaümbrus meenutas mulle Alice Imedemaal lugu ja ka Kolme karu seiklust tühjas majas metsa sees.

Johnny Depp ütles hästi, ära paranda seda mis veel katki pole. Vaat kus Kroonika harib; täna sai nii palju klatši loetud et kuu aja limiit sai kohe täis.