Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 19 kolmapäev [13 july]



Prantsuse keelne mulin raadiost äratas mind. Päike paistis ja kell oli 7.25 hommikul. Üle pika aja sain põõnata. Kraade oli piisavalt, küll alla 20 pisu aga karge õhk ja paitav tuul päikesepaiste käes hoidis virkana kui ringutasin end. Tundsin end tulvil energiast. Kohalik kleenu keskaeline jooksis minust mööda öeldes 'bonjour'. Mulle ikka ei mahu pähe see võõrast teretamine, aga pean tõdema, nende käitumine on väga meelt mööda viisakas. Isa teretab isegi poes võõraid shoppajaid, ütleb kõigile 'hi,' kes vähegi tahavad.

Suundusin tagasi parklasse, aeg oli teele asuda. Hommikul vara saime ka ahjusoojad baguettid ja hunnik nektariine teele kaasa ostetud. Mõttetu on siin neid võileibu osta poest kaasa, üüratud kallid ja ega sa selle 1mm paksust singi ja juustu maitset ei tunnegi. Paks, veniv ja külm kui baguette külmkapis hoitud imab kõik maitseelaused endasse. Ausalt öeldes vastik oli see võibleib mida esimest korda proovisin. €3 kugistasin nagu pelikan kurgust alla ilma et meeleelundid mingit maitset oleks tundnud. Ennem lõigata parajad viilud eesti singist või kohalikust poest ostetud juustust ja salaamist. Saad parema ja maitsvama suutäie kohe kindlalt.

Tee Caeni on justkui ühest künka otsast teise. Vaade nii kaugele kui silm ulatub meenutab mulle mu visandeid põhikooli kunstitunnis, kus kujutsin maastikku kumerate küngastena ja majad joonistasin kas nõlvalem org või künka otsa. Samasugune vaade avanes ka autoaknast.

Teel Hollandi nägime ka halli töntsade toppudega lossi ookeani ääres kandes peenet nime Chateau DeGratot, mis asub Lower Normandy ida-rannikul.
Sõitsime ka üle võimsast Le Havre sillast ning mäest ülespoole kihutasime üle 'vihmametsadest'. Puudu olid ainult laiskloomad, goaalad ja tarnzan. Igatahes vaade oli võimas sillalt.

Õhtul vahetult ennem pausi sattusime stau sabasse Antwerpeni ringil. Sealt ei saa ei üle ega ümber ilma et 30 min vähemalt passiks. Mitu tanklat oli nii paksult nii väikseid masinaid kui rekasid täis, et lõpuks võtsime sappa teistele rekadele peale tankla väljasõitu. Seal me siis jälgisime mööda minevat liiklust; isal kaamera igaks juhuks käes äkki torkab silma auto maalinguid. Aga asjata; autod lihtsalt venisid nad teod üksteise järel.

Sel ajal mina mõtlesin oma segaseid mõtteid.
Paus oli omajagu siis mõtlesin välja kõik kohas kus ma olen ööd veetnud. Siiani loendasin mõned: voodi, sofa, põrand, telgis, (küünis) laka peal, rekas, autos, tankla muruplatsil, hostel/hotell, lennukis, rannas...

Mul veel varuks proovida jäänud: paat/laev ...
Kus keegi veel maganud on?

Õhtuks jõudsime pessa, kus ka sadas vihma. Tundus, et teine jälitab meid Prantsusmaalt nüüd. Vastik märg.