day 13 - neljapäev [7 july]
Tõusime vara koidu ajal pimedas.
Sihtkoht laadimiseks Flersi linn, mis asub juba mägisemal pinnal Lõuna Normandias Prantsusmaal.
Hommikul 6.30 paiku jõudsime Roueni, kus majad on tihedasti asustatud mäejalamil kuni alla orgu. Minu jaoks suur vau moment oli sõit läbi mäe sees olevast tunnelist. Teisel pool tunnelit läbisime veel linnuunes oleva kesklinna. Taamal kiikas võimas kohalik vaatamisväärsus-katedraal, mis hiilgas gooti stiiliga ning ogaliste tornidega.
Teel linnas sõitsime mööda ka 500m pikkusest tänavakunsti 'tapeedist' seinal. Maalinguid oli mitmeid; igal pildil oli oma teema, mõned kujutasid inimesi, mõned sügava mõttega Salvador Dali sarnast maailma.
Kiirteede äärt kaunistavad paksud lehismetsad (ehk siis linna kopsud), mis varjavad nii vana lossi varemed kui orgudes asetsevad külad. Näha on, et prantslased hindavad privaatsust kõrgelt. Teadavasti on siin riigis (kuulsustele) tõhusaimad seadused mis hoiavad privaatsuse valvsa katte all meedia eest.
Jutustan isale kuidas mulle need künkad ja orud meedivad; lausa loodud teised kelgutamiseks. Ootan innuga järgmist suusatamis hooaega, saaks ka esimest korda elus mäesuusad või lumelaua jalge alla. Igatahes ma olen elevil.
Väikesest Fontenai-sur-orne külast läbi kihutades tunduvad enamus elumajad samat stiili olevat. Kohalikes väikestes asulates on tööstused püsti pandud, paar autopoodi, näiteks Peugeot ja Toyota, kaubanduskompleks (nii kodu, tööriista kui ka riietekaupu), isegi karavani rent. Kohe näha, et inimestel võimalusi on.
Mööda tuhisedeme ere kollasest päevalillepõllust sel sombusel ja vihmasel ilmal, mis teeb ka seest soojaks. Veel on lootust kuumal suvel.
Kohalikud lehmad siin paistavad ühesuguvõsa järglased; täpilised nagu dalmaatsiakoerad. Mõned on ka piimasokolaadi värvi. Talud on piiratud nii uhkete beezikarva kivimüüridega kui pikkade hekkidega. On näha ka maju mis on päevi näinud, kokku lausa pandud erinevatest materjalidest, aga toon on vähemalt ühtlane. Mõnel küüni taolisel majal on katus täitsa oletu ainult kaunid müüride varemed on püsti.
Saime teada kust Tour de France läbi sõidab peale seda kui kuulasime eestlase häälega Jüri navi, kes tuhatas meid tupikusse. Koorem sai maha laetud ja suund Caeni poole võetud. Tee järgmises asulas oli suletud ja pidime järsu tõusuga väikese asula mäest üles sõitma. Hetkeks tundus, et me saime rohkem tähelepanu kohalviibijatelt kui Tour de France'i ratturid. Mäe otsas üks kohalikest peatas isa kinni ja põmises prantuse keeles, isa jällegi vastu nii saksa kui eesti keeles. Aru nad lõpuks üksteisest said. Tagasi teel mõistsime miks rattad olid paigatud mitme ringtee keskele olevatele mätastele. Ikkagi oli nad seal põhimõttega.
Edasi läksime aga suure ringiga juba. Nii palju siis tänastest vaatamisväärsustest, tagasi kiirteele, sihiks Mersi-les-Bains.
Rekajuhte võib ka võrrelda arstidega kel käed puhtad ja kittel seljas. Nimelt kui rekameestel tuleb ette olukord, et kumm on tühi või küte on otsas (sellise apsaka eest on võimalus 'näppe pidi saada') siis mõtekam on kutsutada 'service' autoteenindusest kohale. Remondimeestel on vajalikud tööriistad mida sul pole ja nad tunnevad automudeleleiad, olgu see Iveco, Man või Mercedes Benz, mille heaks nad töötavad. Põhiasi et oskad välja nuputada ja edasi anda oma täpse asukoha. Aega läheb keskmisest 1 tunni jagu, samas oleneb ka teistest teguritest, ilmast, hooajast ja asukohast.
On küll natuke imelik võrrelda, aga läänes isaga kaasa sõites läheb aeg kiiremini mööda kui näiteks Tartu Tallinna trassi mööda sõita. Isegi isa nõustus öeldes, et temale meeldib läänes rohkem sõita. (Pealegi teatud rekadega sõites ei pea gaasi pedaalile vajutamagi. Isa naljatles, et võib jalad lausa armatuurile visata) Pealegi Tallinna Tartu trass, mida ehitatase juba kes-teab-mitu aastat järjest ei väärigi mainimist. Seda ainult lapitakse teed ja ikka veel ei ole suudetud kahte rada mõlemale poole teha. Kuis siis läänes ehitatakse aina uusi ja uusi teid pigem vanade lappimise asemel. Eks ikka teemaksud. Kui vaja sõita siis ikka makstakse ka.
Rekaga sõites on ka eeliseks mugavus. Tavapäraselt reisin ka mina väikse autoga. Teine omadus on, et reka on kõrgemal ja parem vaade on, mis tõttu ei tüdine sõidust nii ruttu ära.
Maksulisi kiirteid on Prantsusmaal meeletult.
Normandia meenutab muinasjutu maailma; kaugele ulatuvad künkad ja meeletud kausi moodi orud. Pikkamisi kasvavalt jalamitel nosivad lõunasööki nii lambad kui ka kohalikud täpilised lehmad. Võin öelda et järgnevad orud ja üleminekud tõusvale jalamile tunduvad mulle kui naiste kumerused.
Kiirteelt maha sõites nautisime vaadet paralleelselt merega; samal ajal kihutas meist mööda klassikaline peen kaheinimese auto ilma katuseta. Hetkeks tundus nagu olin osa filmist.
Kohalikus Lidl poes ütlesin isale:''Mul läks silme ees mustaks. Siin on nii palju erinevaid Prantsuse juuste.'' Suurest ekstaasist nuusutasin ja katsusin enamus läbi, et lemmikum otsida.
Õhtul vaatasime kolm filmi järjest, küll vene keelse tõlkega aga lääne filmid. Tasapisi pühin juba tolmu oma vene keele oskuselt ja mõistan millest filmides jutt käib.
No comments:
Post a Comment