Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 25 teisipäev [19 july]

Millegipärast arvasin hommikul kardinaid eest tõmmates et oleme Roosendaalis, aga minu imestuseks olime Prantsusmaal. Isa kõkutas naeru ja ütles, et ma nägin ka värvilisi unenägusid. Pole ammu und näinud ega mäletanud tänasestki midagi.

Parkla kompleksis olevas baaris kohvi juues palusin inglise keeles kaks musta kohvi ja kaks võileiva. Prantslasest teenindajal oli pisu raskusi arusaamisi võõras keelest ning asetas me ette ainult kohvid. Lürpisin seda mõrudat kohvi ja jälgisin prantsuse tv hommikuprogrammi. Jälgisin kui kenad tegelased saated olid; naistelikud, maitsekalt riides - rõhutades vähem on rohkem(less is more). Järsku tuli tagasi himu Pariisi kangesti külastada.
Hiljem võileibu uuesti pärides suhtlesime kehakeeles ja palju edukamalt. Ometi aru ei saanud mida ta lõpuks pakkus. Igavese kallid nad olid aga vähemalt kätte ma sain need.

Parklas turvaväravate eel jäime seime. Eelmine kord oli meil jama ning seekord kõndis klienditeenindaja meie suunas, suitsetades. Ta näitas kuidas automaat töötab ning silmapilkselt kadus ka tõke eest. Kergitasin mõtlisklevalt kulmu, väga liberaalsed on mõned rahvused suitsetamise ees. Kas see on ka üldse eetiline polnud minu asi.

Vahetult ennem teele asudes hakkas jällegi sadama. Ausalt öeldes mul on siiber vihmast. Viimane nädal oleme iga jumala päev vihma saanud. Mis suvi siin üldse on? Ja Suvereporterist näitab ainult kuidas eestlased kodumaal pakatava päikese käes praevad.

Seekordne elektroonika maha laadimine võttis aset Pariisi teise lennujaama du Bourget ümbruskonnas. Vahetult ennem maha keeramist tööstusrajooni passisime staus. Sel ajal ma loendasin mitu lennukit me kohal 40 minuti jooksul üle lendas. Kokku sain 12. Nägime et ummiku põhjustas üks teeääres kaela (ehk kabiini siinkohal) kaekorra keeranud reka. Arvatavasti libises tõusul kuna vihmane ilm oli. Kütusepaak oli katki ning vedelikku voolas vihmaga künka jalamilt alla.

Tööstusrajoonis lao ees lasid prantslased meil oodata. Meid see ei heidutanud, nautisime hubases kabiinis teise järgi hommikusööki; vihma kallas kui oavarrest jällegi. Pärast nosimist mähkisin end pleedi sisse ning asusin raamatu lugemise kallale.

Tiheda saju käes vaatepilt kiirteel on juba ohtlikum, nii rekad kui sõiduautod liuglesid tuulega veepritsmete hallis massis. Jälgisin teel üksikuid rekasid mil maalingud kabiini ja paagilaiendit kaunistasid. Siiani olen näinud mitmeid; sealhulgas kõrbe kollase pruunikaid mammuteid, seksikaid näkineide ja palju portreesid inimestest. Mõnel on kujutatud ka värvilisi koomiksikangelasi. Tuleb tõdeda, et maalingud rekadel on omaette kunst. Kusjuures, et ega see odav teenus pole ning neid on üldse vähe autodel näha. Samas kui teine õnnetusse satub siis remonditöökoda sellist asja juba ei taastata.

Edasi saime tellimuse Prantsusmaa piirilinna Lille sõita, et krõpsuhunnik peale võtta. Kohale jõudes kõkutasime isaga siinse kodukorra üle, taamal rekamehed vantsisid platsil sinised sanitari mütsikesed peas. Ega temagi pääsenud, sisse laadides pidi ka kummiga mütsi pähe tõmbama. Saime ka mõlema 'kopsurohtu' - karget mädanenud kartuli ja sita haisu mis oli segunenud kana lõhnaga kõrvalt tapamajast.

Krõpsulaos sõitis isa rõõmsalt elektrilise tõstukiga laadides kauba ise peale. Selja taha vaadates nägin tema naerul nägu ja kuidas ta rahulolevalt nautis tõstukiga ümberkäimist nagu väike laps uue mänguasjaga.

Õhtuks saime ilusti Roosendaali, isegi Antwerpeni ringi läbime normaalse kiirusega. Mõlemad imestasime kuis meil see õnnestus ja veel tipptunni ajal. Tagasi pesas võttis aset arutelu mis siis minuga edasi saab.