Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 6 - neljapäev [30 june]

Mõnus karge suvehommik. Aga lühikesi pükse ja paljastavat topikest täna nii naljalt selga ei pane. Veel on vara, väljas näpistab ja päike alles sirutab.

Mõned väiksemate autode juhid on täna eriti unised. Ridade vahetamisel tuleb neil suunatule näitamine üldiselt alles viimasel minutil meelde. Nad on kohati hooletud ja ei leia gaasipedaali üles. Halbadel juhtudel reka lihtsalt litsub selle ees ujuva auto sodiks. Pealegi rekajuht ei näe roolist umbes 2 meetrit kapoti ette ja on juhtumeid kus väikest autot on veidi ka lihtsalt edasi lohistatud kuna teine nii ootamatult ette keeras. Seda kõike pole vaja, sest probleemid ja kindlustus paberite täitmine võtab aega. Õnnetusi siiski juhtub tahest tahtmata, mille tagajärjel tihti peale ka ummikud soodustuvad. Nädala jooksul olen näinud mitmeid õnnetusi, kus enamus juhtudest on kokku põrkanud või libastunud mopeedid, mootorratturid või väikemad autod. See aasta jaanuari Eesti Ekspressist lugesin ka, et ummikute algatajateks on ootamatu pisisündmus nagu näiteks ridade vahetamine. Tihtipeale siis stautides passides ja aega raisates peavad rekajuhid pause tegema kiirteede ääres (isegi linna kiirteede serval), maisipõldude ääres, ladude ja tehaste ees. Kui normist lähed üle ja polla ka maha võtab ja selgitust pole vaevunud varem deklareerima siis tuleb politseiaktsiaid osta. Nendes samades mainitud kohtades jäädakse ka öö peale kui päevane norm saab täis. Ja pesemisvõimalustest ning hea õhuvärskendajaga tualetist võid siis ainult unistada kui tanklasse juhuslikult ei jõua. Sel kohal võib ju küsimus tekkida, kuis siis naised hakkama saavad? Näiteks Pariisi kesklinnast läbi sõitval kiirteel pol kuskile hädale minna. Nali naljaks, aga meeste juttude järgi pudelid on meestele ja purgid naistele. Muidugi võimulusi on ka teisi, näiteks furgooni all kui mahud.

Esimene laadimine, täna siis pesumasinad, on umbes 15 km kaugusel pesast Hollandis. Lao ees on kari PL'e ja juba ühel juhil reka kõrval gaasipliidi peal midagi podiseb. Tundub, et mõnel on väga suva kus ta oma laagri püsti paneb. Õnneks paari tunniga ärkavad ka laotöötajd lõpuks üles ja meie koorem saab maha laetud. Enne lõunat kui päike on ka otsustanud välja tulla, tuleb siblimist juurde. Sipelga pesa elustiil on järsku hoo sisse saanud ja meist maha jääv manööverdamine jätkub.
Isal on tõesti tore hea super huumorimeel. Täna siis navid lausa siristavad üksteiest võidu kui üritame 'põllu pealt' ehk siis industriaalist välja pääsu leida.

Arvasin, et saan ka tunda mis 'rannapüük' edast kujutab. Siiski graafik on muutlik ning lähme võtame hoopis paprika kartulikrõpsu koormat kellegi teise asemel peale. Roosendaalis käru vahetades jään jutustama ühe isa kolleegaga. Jutt keerleb ümber hetkel 'kuuma' teema, kas mul juba villand ei ole rekameeste elust?
''Ei ole. Heh, täna on ju alles neljas päev teel.''
''Kui minu tütar kaasas käis siis tal sai küll väga ruttu villand. Ütles isegi, et tema seda tööd ei teeks isegi kui talle peale makstakse.''
Muigasime mõlemad.
''No mul on hetkel ajakirjandus kraad pooleli, üks aasta veel minna ja inspiratsiooni oli kirjutamiseks vaja. Pealegi, mis sin kurta. Ainus miinus vast on ee, et liikuda saab vähe.''

Muideks EKSO on Eesti logistikufirma.

Sain ka vastuse oma kaua seeditud küsimusele, et miks mõned masinad teevad kõvemat häält kui teised. Asi on sumbutis, pealegi on see justkui eripära eliit ja kallimate masinate puhul.

Vahepeal käisime Rotterdami külje all tööstuspiirkonnas, kus oli meeletu lao kompleks püsti pandud. Teine jällegi põllule ehitatud, kenasti traataiaga ümbritsetud ja tiigikesega kahelt poolt piiratud. Ootamine oli küll pikk, aga saime minema ennem videvikku. Seekord isa laadis koorma ise maha nagu oli ette nähtud.

Järgmine seik tuli Rotterdamist paremale ookeani äärde Europoorti Maasvlakte tehnika lattu. Linnast piilus paras ports hallikaid pilvelõhkujaid, kuid jättis mu imestuseks tagashoidliku mulje. Olen lugenud, et Rotterdamis on head peod mille alusel ka meelitatakse turiste. Mulle tundus linnulennult see linna väga maalähedane. Samas nagu Eestis öeldakse vaga vesi sügav põhi. Teel sinna kaunistasid vaadet sillerdavad hõbedasest keemia- ja söetööstuse tehased. See vaatepilt oli hämmastav kui uus ja moderne Hollandis ka tööstushooned on. Kiirtee käänakule ehitatud ehitis on minule silma jäänud seni kui kõige vingem. Kujuta nüüd ette küngast muru rohelise kattega ja kanali äääres. Kiirtee poolel paistis ainult üks rida aknaid ja ümber ringi parkla pakkus ruumi nii autodele kui paljudele jalgratastele. Märge, see hoone on vähemalt 30 km kaugusel Rotterdamist kui lähemast asulast. Tublid hollandlased väntavad Räpina Põlva tee igapäev tööle ja tagasi.

Lao esine oli lausa punnil rekadest. Kohalik turvatöötaja väntas rattaga ringi ning kutsus laadima rekajuhte kelle järjekord oli. Meie järjekord tuli alles 2h pärast. Seni kuulasin ookeani kohinat ja piilusin ühte jänkut teise lao aias muru nosimas. Liigsest lugemisest väsinud jätkasime puhkepausi Animal filmi vaatamisega. Nalja sai ja kui meie kord tuli siis minu üllatuseks see turvatöötaja, kes vanaaegse aga mite roostes (!) rattaga tuli tegi meist ning rekast pilti. Me kui rõõmurullide ilmed olid jäädvustatud. Pärast furgooni vahetust tegi ta meist jällegi pilti, seekord oli nali otsas ja ma muigasin talle pead norutades sel ajal kui ta momenti jäädvustas. Tegelt mul tuli midagi meelde ja oli vaja ruttu üles kirjutada. Ööseks läksime tagasi pessa sest kalli eletroonika kraamiga võib ööbida ainult turvalises parklas.

Täna lõpetasin Bill Bryson reisiraamatu Neither Here Nor There, mis oli ka suureks inspiratsiooniks mu pregusele seiklusele. Alustasin ka uue lugemisega, Martin Kala reisiraamatu ajaloo sünnist Maailm, Nõudmiseni.

Tagasi sõites jälgisin elu seal poolsaarel. Päike oli juba tuttu läinud. Teisel pool tööstuspiirkonda jalutasid kohalikud farmerid lammaste heinamaal, kelle rattad toetusid puust aiataradele. Peale talumeeste oli poolsaar inimestest ja elamutest tühi. Olen näinud, et lambaid peetakse siin rohkesti ja isegi asulate tee servadel. Mõne utekese karvkate on siin ka karu pruuni värvi. Imestan, et üheksa ajal õhtul siin rajoonis tööelu veel tasapidi käib. Rong veab meeletult pikka rodu vaguneid, millel olid tutt uued autod kenasti reas nagu riiulil. Liiklus tundub siin tavaliselt tihe olevat, siit sõidavad läbi elektrirongid ja ka tavalised raudteerongid.

Suureks rõõmuks nägin ka õhtul hämaras ära Hollandi kunagist reklaami tõmbenumbrit, tuuleveskit. Siinset hall pruunakat töntsakat veskit kasutakse pigem vee pumpamiseks kui traditsiooniseks jahu jahvatamiseks.

Arutame isaga, et kuis hollandlastel umbrohtu üldse pole? Teen nalja, et jänkud nosivad kõik ära. Ja siis näeme karja halleid jäneseid kapsapõllu serval nosimas. Kavalad need kohalikud jänesed, teavad mis on hea. Ma siiski jõudsin järeldusele, et hollandlased on natuke pedandid nagu paljud inimese kes neitsi tähtkujus sündinud. Päeva lõpuks jõuan siiski järeldusee, et holland on nagu mudel mängu automaa nagu mu sugulane ühel aastal tagasi jõuludeks sai. Isa leidis hea võrdluse Legokandiga. Uskumatu küll, aga võin öelda, et Holland on siiski päris. Isegi teetööd tehakse siin kui ka Prantsusmaal nii ruttu, et päeva või paari pärast samal kiireteel olles on auk või teeots (väike jupike ikka, mitte 10km pikkune) juba parandatud. Enamus teetööd leiavad aselt öösel samal ajal kui kohalik rahvas linade vahel teist külge keerab.

Ilusti ära parkides ja süüte välja keerates on ka isal 'jalad lahti'. Tema kui autojuhi päev on läbi ja ta ei ole enam puldis. Uinusin tugevate vihmapiiskade kõla saatel.