Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 27 neljapäev [21 july]

Peedistumine. Kohv. Hommikusöök. Internet check. Soe päike. Peedistumine. Ikka veel Roosendaalis.

Kantiinis mehed muljetavad kui kallis Inglismaal parkimine on, ega naljalt alla 20 naela kuskil ööd veeta ei saagi kui just metsakaga ei vea.

Arvestades olukorda siis rekameeste maailm on ka üle digitaalsele keskkonnale läinud, kuigi on olemas veel sohvreid kel kapis 20 kg ulatuses kaarte kaasas.

Pärastlõunal jalutasin supermarketisse, kus hämmeldunult vaatasin müüjale otsa et kas tõesti siin kiletkotte ei müüda? Eelnevalt oleme isaga toidupoodi omad kilekotid kaasa võtnud aga seekord, koju minekuks valmis nagu mustlane kulusid mul kõik kilekotid vajalikuks. Üle pika aja olin üksinda poes, tekkis lausa imelik olek kuna pidin kõike järsku üksi otsustama. Tuli siis välja, et koti peab ennem soetama kui isegi turvavärvatest läbi lähed. Selles plus+ supermarketi ketis on selline lame valge masin kuhu paned 20 euro senti sisse ja hopsti tuleb masinast välja tutikas kilekott. Ja ei ta ei ole soe lihtsalt sile.

Minuteid ennem tagasi jõudmist lõunal sai rekajuht kellega koju reisin teate kust kaup peale võtta ja siis suund Eesti poole võtta. Jeeeeeeeeeeee. Sisimas tegelt igatsesin isa. Ta helistas eile õhtul ennem Pariisi minekut, et võtaks mu kaasa aga kuna ajad on nii suhtelised siis pidin ära ütlema ja pessa passima jääma.

Kiirteele pöörates nägin esimest korda uhket kaubikut mis sarnaneb väga reisi karavanile aga mille veetakse hoopis hobuseid.

Reka millega kodu poole sõidan on omale hüüdnimeks saanud punn-võrr, kuna ta on madalam kui teised rekad, signaal on nagu hale röögatus ja käigukang meenutab telekamängupult. Ainult plõks ja plõks käib.

Siinkohal on mul võimalus külmikukäruga reisida, et mis tunne on magada kuudis kui külmik kõristab koguaeg. Külmikukäru veavad rekajuhid kel tabletikoorem või puu-, juurviljad, muud toiduained mis peavad olema madalamal temperatuuril kui väljas. Tabletimeestel (ehk siis sohvrid kes veavad tabletikoormaid) erinevalt minu eelnevast reisigraafikust rekal on mitu korda pikemad; nad põrutavad Hollandist nii Hispaaniasse kui Itaaliasse tuli koguaeg takus. Kui muidu rekajuhid sõidavad 2 nädala jooksul 90 tundi kokku siis tabletimehed sõidavad selle aja puruks, neil tuleb tunduvalt rohkem tunde, isegi kui eeskirjad ei luba. Sealhulgas sellist transiiti sõitvad sohvrid valdavad paremini keeli, üldjuhul ikka inglise keelt.

Hollandis esimene puuviljakoorem mille peale võtame on viinamarjad. Hague linna poole sõites paterdasid sõiduteel kaks tursket hane, reka ühel pool aga haned tatsusid ikka omamoel edasi; nautides vaatamisväärsusi. Imestan kui hulljulged Hollandi linnud ja loomad on. Järgmistest külmutusladudest võtsime peale pirnikoorma, kirsid ja jääkapsad. Nüüd edasi Eesti.

Viimase minuti õppetund: käru toetavaid jalgu nimetatakse käppadeks. Kihvt.

Ometi tabletimeestel on tamp taga ei ole neil ettenähtud turvaparklates tabletikoormaga peatuda, kuigi kaup on hinnaline, isegi väga. Nimelt see tabalukk mis käru kaitseb on ikka paras raske rauajurakas.

Teisest küljest on külmutus välja lärmakas ning kuna see peab olema koguaeg sees siis on tekkinud autouhtidel probleeme. Nimelt mõni kaasmaalne on niivõrd isekas, et tulnud võõra rekamehe külmiku juurde ja üritanud käru välja lülitada. Aga see tähendab, et kogu saak, olgu see toit või tabletid, rikneks. Kärsitu autojuht vihaselt kobisenud et ei saa magada, aga samas austust ei näita kolleegi vastu, külmikuvedaja on ka rekasõitja. Siinkohal läks isegi poksimiseks ning lõpuks politsei lahendas rahulikult loo ja külmikumees paigutati parkla teise külje alla.

Pärast paar tunnikest vanema Mersedes Benz reka mudeliga sõites tunnen nagu ei istukski rekas, vaid tavalises kaubikus. See pisike punn-võrr teeb põta põta.

Nüüd peale 3,5 nädalat rekamehe elu elatud mõistan miks sohvrid nii naljalt kohalikke linnasid avastamas ei käi. Nimelt õpivad enamus autojuhtidest teiste vigadest. Tihti peale räägitakse seltskonnas kuidas kellegil terve kuut tühjaks tehti olgu see Antwerpi kai peal või Pariisi äärelinnas või Brüsseli ringil. Mõnel mehel on sellised juhtumised isegi kaks korda aset võtnud!

Ööseks jõuame legendaarsele surmakiirtele Saksamaal A2-le, mis jookseb Hannoverist Berliini. Olime õnnistatud jällegi vihmaga.