day 14 reede [8 july]
Mers-Les-Bains
Kardina vahelt paistis pimestav valgus kui silmad avasin. Kaste oli veel maas ja õhk värskendavalt rõske. Paar mini jänest hüppas kaugemal heki ääres. Tundus, et öösel sadas ka vihma.
Pariisist itta Normandias Prantsusmaal tõsiseid mägesid siiski ei ole. Ometi Heliseva Muusika meeleolu tuleb peale.
Hommikul ennem 7-t olime platsis Mers-les-Bainsis olevas lao ees, et klaaspudelite laadung peale võtta. Isa tuli pika näoga kontorist tagasi ja ütles, et paluti tagasi tulla 30 minuti pärast. Tegime siis vahepeal väikse kohvi ja jälgisime eemalt kuidas rekasid nagu seeni pärast vihma juurde tuli.
Ennem kui isale öeldi rampa number tegi ta ettepaneku, et ma võiks linna avastama minna. Hakkasin otsemaid kotti otsima ja riideid vahetama. Otsustasime üheskoos, et 30 min pärast olen tagasi.
Panin omale äratuse 15 min pärast, et arvestada kuna tagasi tulema hakata. Pärast esimest 7-t minutit kella vaadates mõistsin et sellise tempoga ei jõua ma kuskile. Väike hommikune sörk tõmbas nii mõnegi kohaliku tähelepanu. Kuna kell pressis peale olin ma pinge all. Ma ei ole kunagi alla anda tüüp olnud ega ole nüüdki. Linna kesklinna kandis oli suur plats kus tee hargnes vähemalt viite erinevasse suunda. Võtsin sunna otse kuhu läks kaks teed, ühelt juba paistiski võimas pankrannik kirevate ja lõbusa arhitektuuriga majade vahelt. Vaatasin kella mul oli 2 min aega ennem kui pidin tagasi minema hakkama. Kuulsin äkitselt kajakate kaikeid ning suundusin kõrvalisele teele paremal edasi joostes. See tee ots paistis lõputu. Tundsin juba mere värskust ja tugevat tuult. Mu auhind oli peaegu käega katsuda.
Ranna äärt ehitis tõsine sinakas hall kivirand, jurakad ja nii suured teised, et peopesa vaevalt katab ühe sellise enam.
Jooksin rannas ringi ngu peata kana. Minu ümber ringi kaaslasteks olid üksikud kohalikud koertega, kes kõik olid ketid otsas. Pildistasin igat nurka. Olin nii vaimustuses kohalike elumajade arhitektuurist, see koht tundus nagu väljalõige mõnest muinasjutust. Kahju, et isa minuga kaasa tulla ei saanud. Ta on Inglismaal käinud mitmeid kordi ja üle La Manche väina sarnaseid lubja värvi tohutult kõrget pankrannikut näinud. Need need samad 'kõrged müürid' ehtisid ka Prantsuse rannikut. Minust vasakul jälgisin tihedati asustatud elamurajooni väikese mäejalamil ennem pankrannikut. Usun, et sealt on juba mätast, Inglismaad näha. Mina pilk merele oli uhutud tühjusesse.
Õnneks kaameral sai aku tühjaks kui mul oli aeg tagasi pöörduda. Jooksin nii kuis jaksasin, mööda tagurdavatest autodest, koertest ja laadimisautodest poodide eest. Ma ei saanud lasta isal minus pettuda. Ihkasin veel selliseid võimalusi.
Kontorist juhatasid mehed F tähe laadimisava juurde. Seal see väike valge wc konteiner oligi. Ootasin kuni üks pehmelt jässakas mees välja tuli. Sel ajal lasin silmal ringi seigelda, nähes midagi tuttavat - Estee Lauder toode. Seal see oli, terve last valgeid pisikesi pudeleid mille last ulatus mu puusani.
See nn. tualetikonteiner meenutas mulle mu kogemust Poolas. Vaatan siis, et ohh see on ju dussiruum ja lausa ukseni. Teen teise uke lahti, täpselt sama, dussi alus ja auk on keskel. Imelik, et kardinat polnud. No käisin siis konteineris sees ka. Ei vedanud. Ma ei olnud unine, vaid mu suurim unenägu sai jällegi tõeks. Naljanumber see duššialuse taoline wc on. Poolas olid vähemalt uksed ees kabiinidel, andis mõista, et nii sellist mõeldaks siin wc all. Tõesti mõtlesin, et lääs on idast rohkem arenenud. Aga näed siiski Prantsusmaal veel arenguruumi on. Käsi pestes nautisin jällegi seda tuttavat koorivat vedelseep, mis Pratsusmaal tihti ette tuleb.
Parajalt ennem 9-t sai kaup peale laaditud ning suundusime nädalavahetuseks tagasi Hollandi.
Calaisi poole sõites avanes Normandi tõelise pale. Vapustav vaade nii kaugele kui silm küündis lausa. Ida Prantsusmaa maastik tundub olevat nagu lapitekk, kokku paigatud erinevate põldudega, maisist kuni linani. Talumaju on vähe näha, need vähesedki on metsatukkade taga peidus. Vasakul pool näen merd kus lained vahutavad meie suunas. Tõsine tuul kiigutab ka õrnalt kabiini, aga tänu raskele klaas koormale kuuleme ainult vuhinat.
Rekameeste elus tuleb ette ka olukordi , kus mõnikord luuakse endale teine identiteet. Valetatakse, luuakse uus maailm enda ümber, mida kõike vastassugu või uued tuttavad 'kuulda tahaks'. See eelis on tõesti rekameestel olemas ning teemana paelub see mind väga. Ja võta siis näpust kas inimene ajab sulle kärbseid pähe või tõesti räägib tõtt. Sarnaselt elasin ma ise Nõo Reaalgümnaasiumi ühikas ja nüüd Londonis. Sisesesin maailma kus mind ümbritsesid võõrad. Lahkusin, fantastiliste mälestuste ja sõprussidemetega mis kestavad siiani. Isa ütles hästi: ''Mina olen mina ise.''
Calaisi äärelinnas on maalappe mis on ühesuguste majakestega täidetud. Iga veini punase kuuri taolie majakese ümber on rida peenraid, redisest kuni kapsani. Kõik paistab nii kenasti organiseeritud, puhas ja õiglane.
Võrdlen rekamehi turistidega, mis eelised neil on? Tuleb välja, et võimalusi shoppamiseks on, ostud varieeruvad kompressoritest kuni roositaimedeni. Tuleb välja, et läänes on kraam kvaliteetsem ja isegi taskukohasem. Mina kui kaas reisija toetan hetkel jalgu kahe veini kasti peal, üks emale ja üks isale. Nagu öeldakse kui ikkagi võimalus on siis kraba sellest kinni.
Täiel rinnal naudin võimalust mitte voodit igal hommikul teha, mitte muretseda reisigraafiku üle ja pikkade järjekordade pärast vaatamisväärsuste ees. Ma naudin spontaalsust, iga päev. Sealhulgas nädavahetustel on võimalus erinevaid linnu avastama minna kui isu.
Enne pessa jõudmist märkasin eessõitva reka taga suurt rihmadega kinnitatud plakatit, millel clubfm reklaamis Natalia kontserdit sel aasta septembris. Mõtisklesime isaga, et kuidas autojuht uksed lahti saab tagant? Võibolla see polegi oluline, rõhk on reklaamil.
Õhtul pesas kui pidu oli juba hoos tuli isa kuudi juurde ühe meesterahvaga.
''Kats siin on keegi kes tahab sulle midagi anda.'' Ma ei näinud teda kuna istusin isa voodil arvuti 'laua' taga.
Teretasin teda ja ta ulatas mulle kingituse, suure käbi. Lühikst kasvu tüüp seletas läbisegi nii vene kui inglise keeles.
''See on sulle. Tõin selle Lõuna Prantsusmaalt Marseille ja Nice lähedalt. Üks suuremaid käbisid mida leida võib.''
Tänasin teda ja vaatasin hoolega, kuhu ta nüüd sihib. Ta kutsus mu diskoteeki. Mainis isegi, et isa võib kaasa tulla kui tahab. Kihistasin naeru, mitte tema üle, pigem selle zesti üle, et isa võib ka tulla. Isa teab, et ma ei ole laps enam.
Lõpuks võtsin ka sõna ja ütlesin, et ma ei saa tulla kuna mul pole kingi ja spordijalanõudega klubisse ei lasta. Ja kujutad pilti ette. Noor paraja punuga susistaja seletas mu isale otsa vaadates.
''Homme lähen siia kohalikku kaubanduskeskusesse ja ostan talle paari naiste kingi.''
Pagan mõtlesin, mitte ei ole südant inimesele ära öelda, olgugi et ta tõi mulle käbi ja ostaks kingad.
Lõpuks asi veeres nii kaugele, et diil jäi katki. Minu vabandus oli selline. ''kui ma teiega kaasa tulen siis ma ei saaks teiega suhelda.'' Susistaja ei jaganud inglise keelt nii palju ja isal läks ka liigsest tõlkimisest pea sassi. Igaüks meist läks oma teed ja õhtu veeres vaikselt edasi.
Rahvast valgus aina juurde. Kesköö aja mehed jagasid end toimkonda ja asusid hoolega kokkama seljanka suppi. Mina samal ajal lükkasin tagasi pakkumise linna minna ning kobisin oma asemele magama.
No comments:
Post a Comment