Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 11 - teisipäev [5 july]

Hommik oli udune. Läks meelest ringutada pärast parkla baaris rüübatud mõrudat röstitud kohvi. Jälgisin üle pika aja telekat, muidugi prantsuse keeles aga see eest Ameerika komöödia. Seal saad juba tegudest aru mis toimub.

Sõidame Valenciella külje alt põhja Pariisi, kuhu läheb elektroonika last.

Vargusi tuleb ette ning üldjuhul hakkab info lekkima laost juba. Siinkohal oleneb palju ka sohvrist. Kui juhtub,et sohver otsustab hoopis tavalisse parklasse ööseks minna turvaparkla asemel, siis ei lõppe lood hästi. Antakse kas hoiatus soovitusega 'järgmine kord oma firma luua, kus ise otsuseid teha' või tänatakse sohvrit, 'oli meeldiv. nägemist'. Enamasti võtavad vargused aset kõrvalises kui ka tavalises parklas. Tullakse kaubikuga, mis üldjuhul on ka varastatud ja mahutatakse kuni kolm lasti kaupa sisse.

Jutud jõuavad Inglismaa teemale, kus on ka range elu rekameestel. Tumedanahalised aafriklased kes kodumaalt pakku pannud on, kas siis kriitiliste poliitiliste olukordade pärast või lihtsalt paremat elu otsima tulnud läände tükivad autojuhtidele tee peale ette jääma. Nad üritavad kõigest väest läände pääseda, sealhulgas mätta peale, Inglismaale. Tasuta sõiduks ronivad nad furgoonile, mis tekitab ka autojuhile omajagu probleeme. Tahest tahtmata juhtub seda, paned tähele või mitte. Nimelt üle väina laevaga sõites on võimalus ainult röntegikontrolli läbi vaadata, kas su kahtlus peab paika. Enamus autojuhid siiski otsustavad selle variandi kasuks, et tsekkida. Pealegi hiljem trahvid on ka rasvased kui sa tood immigrandi illegaalselt üle piiri. Aga paljudele rekadele ja tavalistele autodele tehakse kontrolle ka pisteliselt sadamas. Need nn. 'parasiidid' on üle väina saanud ennem koos rekadega ja saavad ka edasi. Maha tahtes nad üldiselt teevad augu furgooni riidesse ja lehvitavad valget särki või muud hilpu. Kurb küll, aga tihtipeale tõmbavad lägastavad nad ka kauba ära. Vahel ei pruugi immigrandid mitu päeva furgoonist välja saada kui pikamaa sõit on autojuhil käsil. Ja kes selle sodi pärast ära peab koristama, mille nad endast maha jätavad? Kahjuks siiski autojuht. Nimelt on isegi jamasid olnud nii suuri, et koormat maha laadides ja tagauksi avades ronib kari või kaks furgoonist välja. On ka juhtumeid kus klient on keeldunud kaupa maha laadimast. Miks? Pelgavad infektsiooni, milles võib vabalt iva sees olla. Teinekord on need samad tumedanhalised kaasmaalased furgooni lihtsalt maha põletanud, sest oli vaja sooja saamiseks tuld teha ju. Võta näpust, rekameeste töö on ikka närvesööv.

Inglismaad võrreldes Euroopaga on ka omad reeglid, sealhulgas õllepurgid ja arvuti armatuuril. Telefoniga rooli taga rääkimist ei seedi politsei ka mättal. Pigem on mõtekam kõne kohe valjuhääldise peale vajutada, et vältida trahve. On ka rekamehi kel kombeks sõidu ajal telekast või arvutist filmi vaadata paremal kabiini nurgas. Kui sellega vahele jääda siis tuleb jällegi politsei aktsiaid osta. Olgugi, et võibolla kasutad õllepurki tuhatoosina, pollar võib siiski masina kinni pidada ja juhi puhuma pannna.

Prantsusmaal võib tumedanahalisi pigisid näha isegi karjaga kiirtee ääres kõndimas suhkrupeeti närimas tekk ümber tõmmatud. Sadama rajoon Prantsusmaal Calaisis on väga meelis paik nendel.

Peale 11-t hommikul sai koorem ka maha laetud. Selle aja peale jõudis üks prantslasest rekamees end teiste rekajuhtide meelehärmiks ette parkida. Mulle aga tundus, et ta oli unustanud kohvi kõrvale magusa croissanti (moosiga) süüa. Vaeseke, ainult närvitses ja vehkis kätega. Siiani olen tähele pannud, et sel tööpostil peab ikka maru rahulik olema; närvitsemine ei too midagi head kaasa; puhas aja raiskamine.

Teel tagasi põhja jäi kahe silma vahele miski kuldkollaste põldude vahel. Tal oli seljas kirju spordiülikond ning ta kihutas jalgrattal mööda peenikest teeriba paralleelselt kiirteega. Tundus, et rattur valmistub prantslaste iga aastaseks Tour de France'iks.

Lõunaajaks kihutasime Lille külje alla Bousbeque külla. See asula oli kui must ja valge; nii inimeste eluviisi kui elamute suhtes. Suvisel päeval üksid moonililled villapõllul soojendasid mu sündant.
Seekord tuli kohev vetsupaberi koorem peale laadida isal isiklikult. Muigasin talle, et sulle ka füüsilist tööd antud. Eks igas laos on see kodukord teistmoodi.

Prantsusmaa kirde osas on parajalt kuum, temperatuur küündib 30 kraadini. Väljas on jällegi mõnus rannailm, vagus tuul hoiab mind kuumarabandusest tagasi. Viimased minutid ennem kui isa tagasi tuli sain nautida asfaldi platsil istumist, mis sarnanes vanaema suitsusauna lavale, pakatavalt tuline teine. Kannatasin, sest lausa janunesin päikese kiirte järgele.

Täna mul tekkis järsku suur igatsus spordi järgi. Siin näen vähe aktiivseid rekamehi. Enamusel on käibel siiski see eluviis 'üks käsi rooli küljes ja teine külmkapis'. Kuna tööpäevad on pikad, varieeruvad 10h-15h päevas, uneaeg ka oluline, siis jääb sport nn. nädalavahetuse hoolde. Siiani mina olen üritanud võimelda, ringutada, kõhulihaseid teha, kätekõverdurdusi, kükke, aga ikkagi ei ole piisav. Viimasel kahel nädalavahetusel on ka olnud võimalus ratta selga hüpata ja liigelda. Ometi tunnen, et hakkan vaikselt rahutuks muutuma. Mitte üksluisusest, millega mõni noorem pessimistlik rekamees üritab mind siin nakatada. Ka mitte et tagumik valus oleks istumisest vaid pigem vabadusest joosta ja vändata teed pidi mille lõppu sa e näe.
Pealegi mitte aktiivsus hakkab pähe. Palju rekamehed on pisu vormist väljas ja 'lainelised', aga seda mitte paha pärast. On ka täitsa normaalses vormis autojuhte. Närvikõdi on igas päeva, kui ka pingelt manööverdamist ja rasket tööd, ometi tagumik istub istme peal rahulikult. Tihti peale, et mitte stressi langeda piiratud vabaduse ja piiratud võimaluste pärast leiavad ka autojuhid viisi kuidas hakkama saada ja elust rõõmu tunda. Kes suitsetab nagu korsten, kes jällegi kasutab ahvatlevaid teenuseid parklates või tee ääres, sest see on ka aktiivsus.

Aastaid tagasi ma hääletasin omajagu, küll rohkem Eestis aga on ka läänes käidud ja välismaalastega ühes kabiinis reisitud. Tihtipeale tunduvad inimestele rekamehed ebameeldivad, just sellepärast kuis nad jälgivad naisi või mille ümber siis hääletajatega jutt keerleb. Eks see ole ka müstika mulle olnud, sest mõne mehe jaoks on see tavapärane küsimus: ''No aga miks siis ei saa (seksi)?''
Teine jällegi vastab:''Aga mul on juba keegi (isegi kui ei ole).''
''Ega ta ei pea teadma.''
Mille tagajärjel kõrval istuva tütarlapse silmad lähevad suureks nagu vasikal.
Ja võta näpust, ise mõtlesid autosse astudes, ''no auto on normaalne, aknast paistis autojuht ka normaalne ning paari tunni möödudes hakkas ta ila ajama. mida ma siis valesti tegin?'' Selliseid inimesi on terve maailm täis, mitte ainult rekad vaid ka tavalised autod kodumaal. Viimane kogemus pani mu hääletamisele piiri Eestis, sest kui ma oma kodumaalastest autojuhte usaldada ei saa küüti küsides, keda ma siis veel saan?
Ainult oma isa, kes tuli mulle käredal veebruari ööl kolme ajal teise Eesti otsa, Pärnu maakonda järgi.

Seoses aktiivse olemisega mõtlesin, et olen usin ja hakkan jällegi jooksmas käima. Võimalust küll igapäev poleks, aga nii tihti kui pessa satume oleks võimalus tühjaks joosta end.

Enne pessa jõudmist mainis üks noorematest rekajuhtidest, et tema rekord rekaga sõita on 3 kuud järjest. 'Sõltuvus,' ma mõtlesin. Pesas lisas üks teine noor ja enesekindlam tüüp, et tema rekord on 2 ja pool kuud. Aga nii pika aja jooksul pidi juhe kokku jooksma, et ei teagi mis mujal maailmas toimub. Igal pool netti pole ja Facebooki jääb külastamata.

Täna õhtul jõudsin ka lõpuks jooksma. Olin uhke enda üle.