Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 21 reede [15 july]

Kell on 3.30 hommikul, öö on pime, taevas on täiskuu ja vihmast pole haisugi. Mõlemal on kaks kohvi hinge all ja stardivalmis. Enamus rekadel pesas olid juba kolvid soojas, meid kõiki ühinendab sõit Pariisi.

Kui suured sõbrad on sohvrid (=autojuhid) ja logistikud? Mitmed endised rekajuhid on kontori edasi kolinud. Need kes seda tööd autoroolis teinud jagavad noodi paremini hiljem välja kontoris töötades. On ka mehi kes värskelt koolipingist tulnud ja alles õpivad praktilist poolt. Mäletan, et üks mu koolikaaslastest läks logistikuks õppima. Täitsa huvitas oleks küsida mida seal ka õpetatakse? Seda ma olen tähele pannud, et keeli peavad logistikud oskama. Nüüd on mul ka kogemus olemas CV-s, et suudan 9h järjest istuda.

Prantsuse piiri ületades kella 5.30 ajal hommikul kuu järjest haihtus nagu oleks seda kustukummiga hõõrutud. Iga järgneva metsatuka taga ta lõhenes kuni lõpuks kaotasin ta silmipiirilt.

Teel Pariisi sõitsime kolonnis ühe kolleegaga, samal ajal tegi ta meile viktoriini.
''Millega saab nätsu juustest välja?''
''Lõika juustetutt maha? Triikrauaga triikides?''
Knõõks. ''Piimašokolaadiga.''

''Kuidas punase veini plekki maha saab?''
''Valge veiniga.''
Õige vastus; see teadmine on mul nagu pea sisse raiutud. Neid plekke on nii trepivaibalt kui kampunitelt maha saadud. Õnneks on alati valge vein käepärast olnud.

Hommikune laadimine möödus nobedasti; enne pärastlõunat olime tagasi päikselises Belgias. Järgmises laadimiskohas lõuna Belgias asuvas industriaaltsoonis oli ümbruskond tavapäraselt võõras. Liiklus oli minimaalne ja laoesine hiirvaikne.Küsimusele vastates kontori avaaknast mees juhatas meid muigates tualetti: ''Otse edasi, paremale ja sealt minge juba lõhna järgi.'' 'Heh, nalja teed?' mõtlesin endamisi. Igatahes probleeme otsimisega ette ei tulnud.

Teel Genti Belgias kihutasime läbi külade, mis kohati meenutas rodeo sõitu. Saime tunda närvikõdi väike linnade kitsikuses ja suu ammuli vaatepilti Belgia maastikust. Vapustav vaade avanes isegi lõuna Belgias üle mitme maa ja mere (siinkohal tiigi või kanali), võrreldes Prantsusmaa lääne külje Normandiaga. Eriti soojendasid südant sissetallatud talumajade ja karjamaadevahelised teekesed. Rekast avanev panorama jättis mu jõllitama nii mõndagi idüllset elumaja. Nimelt oli ühel kivist kaarjas sild ehitatud üle tiigi ning teisel pool kallast oli uhke muinasjutu maja väikese kahe torniga. Mõtlesin äkki sai Rapuntseli kirjanik siit inspiratsiooni. Külade vahelised majad on nii erinevad, nii stiili kui ehitusmaterjalide poolest. Mõlemad isaga imetlesime aknast välja, pomisedes 'midagi ei osksa öelda. ilus on.' Märgin ära, et ennem kiirtee mahasõitu nägin ära ka veitsa viletsamas talumaja. Ei ole kõigi jaoks see oukord nii roosa ja rõõmus. Kohalikke nägin pubi väliõues istumas, sealgi ainult nelja. Kes teab võibolla olid need hoopis turistid. Mitmed jalgratturid kimasid meist liibuvates profiriietuses mööda. Usun, et nemad olid kohalikud. Tour de France võistlus on ju läbi selleks korraks.

Öö veetsime (tankla)parklas vahetult ennem Antwerpeni ringi. Poolakaid kogunes omajagu kokku pralletama, samal ajal meil võttis aset rahulik lugemisõhtu punase veini seltsis.