Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
weekend
day 9 - pühapäev [3 july]

Nädalavahetustel ära loodagi kaua magada. Hommikul parklates umbes 8-9 ajal käivitavad autojuhid 1 tunniks reka, et akusid laadida. Nimelt külmkapp pidi väga palju voolu võtma. Aga on ka mehi kel mikrouun kaasas toidu soojendamiseks. See võtab meeletult voolu ja saabki kasutada ainult siis kui auto on käivitatud. Mainisin isale:''Veab, et te üüri maksma ei pea.''

Nädala viimane päev kujunes pesupäevaks, kus pidime isegi järjekorda võtma. Muidu pesumasin sai siin pesas kõvasti vatti, aga peale seda kui keegi omadest pani pesupulbri rotti on ka pesumasin puhkust nautinud. Hetkel on baas lausa ülerahvastatud, kuna meeste vahetus toimus eile ja suure kuumaga on ka pesumasina puhkuse päevad loetud

Hommikul rattaga ringi kimades on Roosendaali asula vaikne nagu surnuaed. Heal juhul kuuled linnu sirinat aga sellegi on metsatukad endasse matnud. Kohati meenutab Roosendaal Elvat. Mu vanaema elas seal mitmeid aastaid. Mäletan kui lähedal mets tema korterile oli, kõigest 5 minutit jalutada ja linnasumin oli hajutatud. Sealt on ainult head mäelstused.
Sõidan siis poekompleksi poole lootes, et saan uue märkmiku ja võibolla ka plätad, kuna eelmised läksid juba neljandal päeval katki. Teel näen, minu suureks imestuseks, ainult üksikuid inimesi koeraga jalutamas, kel kääbus puudel kel labrador rihma otsas. Koerad on sama hoolitsetud kui kohlike maja esised millel pole kübetki mustust ega umbrohtu. Samas pole ma veel kuulnud ühtegi koera siin haukumas nagu nad tõesti ei teaks kuidas seda teha. Jalgratta teed on minu pärast. Vastas suunas kõnni teel üksvõõras aga sümpaatselt meeldiv noor meesterahvas teretas mind. Mul jätkus silmi ainult ta kahe mini koera jaoks. Muigasin ja väntasin edasi. Seekord sain teise jalgratta mis mulle meeldis tunduvalt rohkem. Tagumik jäi küll kohati valusaks aga ma nautisin seda võimalust et kohalik piirkond oli kohalikest tühi nagu kõrbe. Ainult väntasin ja väntasin edasi, jalad ei kuuletunud mu meelele. Leidsin oma sõbrad eelmisest pühapäevast üles. Jäin nende juurde seisma ja jälgisin neid. Nad olid kaunid, ilusa karvkattega ja ei kartnud mind põrmugi. Kaks neist pööras mulle tähelepanu, silmi kõõritades, samal ajal nosides rohelist heina. Isal oli õigus, tundub et holladlastele on hobused rohkem lemmiklooma eest.

Tagasi jõudes pessa olid enamus mehed mitmete toimetustega hõivatud. Kes koristas kuuti väljast ja seest, kes raagus puu kombel ühisruumides muljetas või isegi nõusid pesi. Hiljem tundsin end natuke mornilt kuna ütlesin isale ja ta sõbrale et need pole minu nõud, miks mina peaks pesema. Pealegi neil tundus asi juba käpas ning kontrolli all olevat.

Hiljem kantiini sisenedes tundsin tugevat kloori lõhna. WC-s oli kõva puhastus olnud, põrand pestud ja pott valge nagu betoon. Siiski puhtam kui ennem. Õnneks olid tiigid ka põrandalt mopiga läinud. Kolm meest muljetasid köögis, et see kantiin meenutab nõukaaegset ühikat. Ma pärima: ''Mis moodi?'' Eks ikka ühisruumide tõttu, kasinad teised. Isa jällegi võrdles tol aja ühikat kui 'plätserdus'.

Päev tundus küll pikk, aga ikka ma jooksma ei jõudnud. Surfasin netis ja otsisin long play vinüülplaadi poode Hollandis. Vastutasuks teene eest sain paki Tiina kommi paki isa kolleegalt. Õhtul kabiini kiirustades külma eest, päris isa nael suil kas ma juba peiku omale leidnud. Muigasin talle otsa vaadates: ''Ei.''