Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 26 kolmapäev [20 july]

Avasin silmad üsna vara; kell oli 6 hommikul midagi. Märkasin et kuut oli tühi ja vaikne. Kõle üksinduse tunne tuli peale, kuna täna on see päev mis välja kolin ja isa kolleegiga koju reisin.

Enne Mercedes Benzi kuuti kolides piilusin sisse, imestades samal ajal kui erinev mu uus ajutine kodu saab olema. Korraks tuli tuju tagasipööre teha, kas ma ikka tahan koju minna võõraga? Eelnevalt olen nii paljudel juhtudel võõrastega reisinud; hääletades teadsin veel vähem inimestest kelle autosse hüppasin aga nüüd kui pakkumine oli justkui hõbe kandikul, usaldusväärse kolleeg veel peale kauba, ma kõhklesin ja tõmbusin endasse nagu 7 aastasena tegin.

Isa lahkus peale 9-t hommikul. Toimetasin; tegin olukorra vähe kodusemaks ja põrutasin siis Roosendaali kesklinna. Esialgne plaan oli raamatupoodi külastada ainult. Arvestades kui väike koht Roosendaal on, umbes 7700 elanikuga linnakes Hollandis, siis üks väiksem kaubanduskompleksidest mis siin kannab nimetust passage on justkui maagiline maaalune maailm. Ma pole elu sees midagi sellist näinud, muidugi välja arvatud Harrodsi luksus kaubanduskeskus Londonis. Siine kaubamaja on ühekorruseline, laed ja uste ülemised osad on üle kullatud mis näeb kohati totter välja - muinasjutu maailma hõng on rikutud, puhta üle paiskamisega. Raamatupoes on üks poolik riiul ka inglise keelsetele raamatutele pühendatud, kus ma pärast kaalukat vaatlemist siiski midagi sobivat ei leia.

Terve õhtu veetsin kuudis Kelgukoerte vanu osi vaadates. Küll oli põnev. Sellist seriaali võiks lausa iga päev jälgida; hea ja kodumaine.