Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 12 - kolmapäev [6 july]

kohalik märkimisväärne kunst

Tõusime koidu ajal kui taevas oli veel sinakas halli tooni, pime ja sünge. Üürikeseks oli ka näha ennem põõsaste taha kadunud lillakas sinist riba taevas. Igatseme isaga mõlemad kodumaa sooje ja valgeid öid. Samas aga naudime sääse ja parmu karja vabadust siin läänes.

Tänane last, kohev vetsupaber läheb maha Hague linnaääres asulas, kirde Hollandis. See tee oli mulle uus. Hague, moderne, metsatukkade ja merega übritsetud, meenutas mulle Elvat jällegi.

Sel ajal kui isa laadis kaupa maha jälgisin ma kohalikke tööle traavimas. Kes rattaga, kes jala, kes mopeediga, kes tsikliga, kes võrriga, kes autoga. Mõnel on isegi käru ees või taga, kus istuvad väiksed lapsed. Siin sõidetakse kõige rohkem rattaga, ja üllatavalt võrreldes kodumaaga ei ole enamuse rattal käikegi. Pole ma veel näinud siin kedagi püsti tõusmas rattal, et oleks vaja tugevamalt vändata kui tõus ette tuleb. Minust on mööda kihutanud nii memmed-taadid kui ka pisemad põnnid, kinnitades mu arvamust hollandlastest kui rohelised ja tervislikud.

Täna käisime ka esimest korda isaga kohalikus McDonaldsis. Kokku läks aega burgeri ja suurte friikartulite valmistamiseks 17 minutit. Pealegi me olime ainukesed kliendid restoranis sees. Paar sõitsid samal ajal drive-in'st läbi. Oodates pikkisilmi ja imedes tatti, leidsime hetkelise igavuse peletamiseks võimaluse hunnik moosi ja võid kaasa võtta. See kõik juhtus nii äkki aga arvata võis et keegi meid jälgib. Nimelt seal kiirtee ääres, keskpärase suurusega McDonaldsis oli kõigest 9 kaamerat. Nali naljaks, moosi ja võipakendid olid ju tasuta. Lõpuks kui oma burgerile käed külge sain kugistasin ta lihtsalt alla. See nn. suve itaalia burger koosnes veiseliha pifist (mis tundus olevat über üle küpsetatud), salatist, mozzarellast, lillast sibulast ja valgest india pärasest pita saiast. Meenutas suve grillitud burksi, aga polnud suurem asi. Isa ei olnud oma friikatest ka suurem asi vaimustuses. Tegelikult ihkasin õunapirukat, aga neil polnud seda.
Hollandlastele endale tundub see 'kiir'toidukoht väga hästi peale minevat. Nii paju kui ma näinud olen silte ja restorane on neid vähemalt iga 50 km ulatuses.

Kohalikel on heinategemis aeg, mis toob minulgi magusaid mälestusi meelde. Põnnina sai meeletult kildu ja kriimustusi suvisel heinaajal. Mäletan kuis vanaema juures küünis laka peal hüppasime õe ja tädi lastega, vahepeal olid ka naabrilapsed külas. Küll sai trikke tehtud, tegime isegi omamoodi tsirkuse. Tihti suvisel ajal veetsime nii pärastlõunad kui ööd lakas mängides ja magades. Praegu meenutan kui tore ja muretu aeg lapsepõlv oli, samal ajal vaadates kuis kohalikud heinapalle veeretavad kärule. Maal olla on mõnus.

Järgmise laadungi, plastikpudelid, võtsime peale Roosendaali lähedal asuvast laost.

Rekadega veetakse palju kraami maanteel. Kraam varieerub nii kuivast puidust kui lennuki treppide ja tablettideni. Külmutustransiidid, sealhulgas mõnele autojuhile sobivad, mõnele jälle üldse mitte. Öeldakse, et see ole harjumise asi. Kuna furgoon on kabiinile lähedal siis on kuulda kuidas külmutus kõriseb öösel nagu koduski külmkapp töötab kui voolu saab. Külmutusfurgoon töötab ise, olgu ta sügavkülmutus või lihtsalt jautamis temperatuuri peal. Tal on oma küttepaak ja aku. Teatud toidu vedamisel on ettenähtud ka kindlad temperatuurid. Rohelised salatilehelised püsivad värskena ühtlase külma käes, +8 kuni +10. Ja kui kohale veetud kaup on alla ette nähtud temperatuuri (mida isegi mõõdeakse koha peal), siis langeb nii kauba kui veo hind.
On ka rekamehi kes veavad tablette. Isegi tabletid peavad külmikutes olema. See kõrisemise hääl ja külmiku 'kõhuhääled' segavad teisi autojuhte ning seetõttu pargivad tabletimehed parklates kaugemale teistest.

Nägime isaga karjamaad loomadega. Mõlemal oli oma teooria. Panin need kaks nüüd hoopis kokku.

Lehiselise heki ääres vaatavad üle aia poni ja hobune.
''Kas sa arvad nad mõtlesid seda tõsiselt? '' küsis puhvis tukaga pruuni-valge poni.
''Muidugi mitte. Nad võivad sinust küll vanemad olla, aga see ei anna neile põhjust sinuga tüli norida Unusta ära, see ei ole oluline.'' vastas sileda karvkattega must suksu.
''Aga kui nad tegelikult ka öösel tulevad mind hirmutama?''
''Ma olen su sõber Felix. Pealegi minu boks on kohe sinu kõrval tallis.''
''Ma tean, et sa oled Sonny. Kui ma oleksin nii suur kui sina ei kardaks ma nii väga.''
Sonny vaatas nördinud sõbra poole üritades ta tuju tõsta. ''Sul on palju häid omadusi, mida minul pole.'' Tal lihtalt ei olnud südant sõbrale öelda, et ta ei kasvagi tema tasemele.

Kari väikseid lapsi lähenes tallidele. Nemad suutsid alati Felixil tuju tõsta. Sonny hüüdis juba kaugemalt:''Felix, nad kõik hüüavad sinu nime!''

Oleme jällegi magusal Antwerpeni kiirteel staus. Teine stau juba järjest. Ometi on kolm rida maanteed mõlemas suunas.
Ütlesin isale: ''Sul üldse õnne ummikutega pole.''
Isa naerab:''Jaa. Naine laevas, laev põhjas.''
Mõlemad saime kõhutäie naerda ja ummikus passida. Hiljem oleks see kaotatud aeg väga vajalik olnud. Mis teha.

Nimelt päevas võib sõita kuni 13,75h, milles on 2h 15 min pausi. Iga 4,5 tunnise sõidu järel (või ka sees) peab olema 45min pausi. See tähendab auto peab seisma ja puhkama.
Öösel peab reka seisma kindlalt 9h, aga on ka soovitav nädala sees paar korda 11h (öö)puhkepausi teha. Tavaliselt tööpäeva pikkus varieerub 10h kuni 15h; oleneb kaua laadimistega aega läheb.

Õhtul jäime paikseks peale Amiensi linna ringi, tükk maad ennem Roueni linna Prantsusmaal.
Tegin tiiru parklale peale ja uurisin müüjannade käest, mis kell nad hommikul avavad. Ühel neist kõrvarõngas ninas vastab prantsuse keeles, teine lühikeste pruunide juustega jätkas samas viisis. Lõin käega. Vantsisin ringi raamaturiiuli juures, võtsin sõnaraamatu kätte ja uurisin kuis lauset kokku panna sõnadest - homme-avama-kell-tankla. Natukese aja pärast tõstsin pea ja seesama lühikeste juustega tüdruk püüdis mu pilgu. Lõin jälle käega. Vasakul pool paistis olevat kolm kohviautomaati. Olin väsinud ja vantsisin tagasi auto juurde.

Ma lihtsalt ei mõista miks me eestlased peame nii palju keeli õppima ja valdama ning üks Euroopa suurematest rahvustest nagu prantslased ei vaevu oma riigis isegi teist rahvusvahelist keelt puristama?
Olgugi, et see koht on Ida Prantsusmaaal Normandias, võõr keel võiks mingil määral suus olla.
Kohati mõtlen, et eestlastelt oodatakse liiga palju.