Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
day 10 - esmaspäev [4 july]

mätta sees maja


Hommik oli karge ja värskendav. Tundsin, et isegi kabiinis on jahe. Uni oli silmist hetkega läinud ometi kell oli alles 5.30. Tõmbasin pikad beezid velvetid jalga, muserdades, et Eestis on järjekordne kuumalaine millest ma ilma jään. Võibolla ma olen ettenähtud valgeks nagu piimapudel jääma see suvi.

4. juuli. Kas täna mitte Ameerikas mingi püha pole? Iseseisvuspäev? Igatahes mõttes tähistan nendega.

Hommiku jahedas öökülma udus nägin midagi valget - need on need samad 'sarvedega sead' ehk korpulentsed vissud. Teisel pool teed kaks tumepruuni hobust veel puhkavad. Erinevalt neist ma tõmbasin jaki peale.

Järgnesime rekaga isa kollegale, moodustades mini kolonni. Tema auto sarved, täpi kujuga furgooni tagatuled mis lähevad põlema koos teistega, peegeldasid ere oranzi värvi põledes. Ometi Hollandis ei ole ette nähtud põlevad autotuled päeval.

Laadimine Brüsseli ja Antwerpeni vahel pisikeses linnas. Tegin nalja, et no otsime selle elu maja üles, 'Hellõu teie aastane kogus pesuvedelikku on kohal. Kuhu me ta kallutada saame?' Sisenesime hoopis üle mõistuse turvalisse laohoonete kompleksi. Isa ka mõtiskles, ''ei tea mis seal sees on narkots hoopis või? Et kohe nii range turva on metsa ääres oleval laol.'' Imelik jah.

Alguses võib tunduda täitsa raske see reka sõitmine, eriti veel läänes. On keeruline ja närvesööv välja nuputada ja ise veel otsuseid tehes, kus ja kuna tekib võimalus pausi teha, kuhu ööseks jääda, kas üldse jõuadki sihtkohta võibolla jääd tee äärde hoopis. Söögipausist rääkimata; miks muidu enamus rekameestel on üks käsi rooli küljes ja tene külmkapis. Isegi kogenematutel rekajuhtidel on apsakaid juhtunud, näiteks terve banaani ja tomati koorma külmutamine. Tagajärjed muidugi olenevad teguritest ning erinevatel firmadel on välja mõeldud omad viisid karistamiseks. Siin mehi otseselt ei sakutata juustest ega naha peale ka ei anta aga karistatakse muul moel. Meestele on öeldud: ''Mine nüüd koju ja mõtle järele mida sa tegid,' või teinekord võib ka sõnelemiseks minna ning tellitakse kohe koju pilet autojuhile. Aga siis passitakse kodumaal Eestis nii kaua, vahest isegi kuu aega, ennem kui tagasi tööle läände kutsutakse.
Isegi õnnetusi, siiski leebemaid, juhtub vahest nagu ühel autojuhil läks terve veinikoorem ümber. Õnneks ainult furgooni sees nii et pidi kõik ise ümber korraldama ja uuesti ritta laduma. On siin ka nähtud juba välja halvasti lõppenud liiklusõnnetusi, kus rekad on üksteisele tagant sisse sõitnud ja üks autojuhtidest isegi kanderaamil minema viidud. Kiirused varieeruvad kiirteedel. Prantsusmaal on mõnel autobahn'il 130, aga see kehtib ainult väiksematele autodele. Saksas vajutad gaasi nii palju kui jaksad kiirteel.

Vahel tulevad mehed ka bussi asemel (firma poolt organiseeritud) oma autoga tööle. Pesas on neil see võimalus auto parkimiseks ja vabal ajal ümbruskonna avastamiseks, olgu see seik kohalikku poodi või teinekord ekskursioon linna hoopis. Roosendaali rongijaam on vähemalt 15 min rattasõidu kaugusel, aga kõigil pole ju ratast.

Tuli meelde, et sakslasest naise häälega navigaatori nimi on Karmin. Mulle siiski arvan, et kuna ta on nii tore ja meid 98% õieti juhatanud ma ristin ta ikkagi Ingaks. Karmin tundub olevat hoopis türklasest mehe nimi. Vähemalt ma pakun.

Täna on natuke rahulikum, kuna saime hommikul kauba ruttu maha laetud. Kuna siin on kell Eestist üks tund taga siis idee järgi äme rkame varem. Saime tunda spontaalsust, mis minu meelest on ka selle töö üks eeliseid või isegi närvikõdisid. Mehed saavad sõnumi kuhu sõita, kus siis peale või maha laadimine või hoopis furgooni vahetus toimub. Hiljem järgneb teadanne kuhu minek üldse. Mõnele see süsteem meeldib, mõnele jällegi mitte.

Meie järgmine sõit oli Europoorti Hollandis. Teel sinna olen valmis nagu turist seda kihvti mätta sees uut hoonet pildistama. Isa pani sellele oma hüüdnime 'mullahunnik'. Hiljem nägin, et BP lipp lehvis maja ees. No ja, säästavad raha pärast 2010 reostust ning ehitavad oma kontorid nüüd mätta sisse. Väga tihti tekib 'vau' moment Hollandis aknast välja vaadates, eriti tõmbab tähelepanu arhitektuur, kohati isegi ebatavaline aga teistmoodi jällegi. Isegi mõned laohooned on disaini poolest erilised.

Pärastlõunal, tuli ka päike lõpuks pilvede vahelt välja. Väljas tõusis temperatuur ruttu 28 kraadini. Võtsin siiski ainult paremale käele päikest, edasi veel ei küündinud päikesekiired aknast. Peale paari tunnist lõunapausi ja uinakut saime elektroonika koorma peale ja suundusime Pariisi.

Prantsusmaal, teel Lille'st Valenciella poole otsisime turvaparklat, mis oli nii isale kui mulle seni tundmatus asukohas. Põhitrassist vaiksemal autobahn'i (märkus: kiirtee saksa keeles) ääres oli tunduvalt vähem parklaid. Silma jäi metsatuka ääres tilluke teeäärne. See pidi olema metsakas=omaa-soo-armastajate (mitte kedagi solvata) parkla. Tänapäeva maailmas on mehi kellel huvid ei kattu teiste meeste omadega. On olukordi kus on jõllitatud ja vahitud kõrval autos, keelt ka limpsitud piiludes ja isegi molli antud. Aga kuna issanda maailm on rikkalik, siis see ei ole eetiline ning rekamehed on saanud €50 trahvi vägivallatsemise eest.

Vahetult ennem parklasse keeramist lendas meile paremalt ette end paksuks söönud õhtusöögist tuvi. Kurbusega teatan, et me ei jõudnud pidurdada et teda päästa.

Ennem magama minekut saime ka närvikõdi. Digiboxis olev personaalne kaart luges hoolikalt minuteid, palju puudu ei olnud kui isa päevane norm oleks lõhti läinud. Nimelt võrreldes Eestiga ei ole välismaal kiirteedel võimalus kohe ümber keerata või isegi tagasi pöörata. Siin teed ringi sisse, kas siis 20 km või vahel isegi rohkem. Ganateeritud pole, et väljapääsu leiad, aga optimistlkkus on hea iseloomujoon. Isa sai eile mõnusalt isu täis tagurdatud, sest nõutud oli siiski turvaparkla leida. Õnneks ta kaela ära ei väänanud. Loodan, et mu 'hurraa' sõnum muutis ta meeleolu rõõmsamaks. Pealegi me jõudsime sihtkohta, ja usun, et see oli ka tema eesmärk päeva lõpuks.
Pean siiski meelde tuletama, et navigaatoritele alati loota ei tasu. Täna juhatas 'Inga' meid tupikusse, kuigi ta on siiani suurepärane olnud. Tegelikult olin mina ka süüdi osaliselt, latatara nagu ma olen.

Tänane parkla oli suurim kus siiani olen ööd veetnud. Seal oli värvilisi rekasid igalt poolt üle Euroopa. Hubasel suve õhtul kandsid enamus mehed lühikesi shortse ja maikat. Mõni uhkeldas ka pruuni ja punnis õllekõhuga. Väljaspoolt hele hallikas ühekordses majakompleksis oli baar, restoran, wc ja pesemisruumid. Ööpassija küsis paar küsimuse reka kohta ja siis asus oma arust osavalt pakkuma kust ma pärit olen.
''Rumeeniast?'
''Ei.''
''Bulgaariast?''
''Slovakkiast?''
Ütlesin talle, et Eestist. Ta vaatas mulle otse silma sisse aga vist ei jõudnud kka kohale. Ma ei saanud aru miks ta mul kohe vastata ei lasknud. Ajaraiskaja mõtlesin, aga mul oli vaja dussi kasutamiseks münti. Oleksin selle asemel ta hiigel suurt hallikas valges toonides koera tahtnud paitada, kes paar korda haukus, mis ruumi kajama lõi. Tundus et hurda tõug oli teine. Seesama prillidega meesterahvas juhatas mu restorani edasi, et sealt saan mündi. Münt käes lõpuks nägin wifi silti ja seal pool baari kõrgetel toolidel ja ka madalatel nahk sofadel lõunamaalasi istumas. Nad jälgisid mind nagu kari hüaane. Neti isu kadus välkkiirelt.

Dušš oli igatahes imelik kogemus. Koguaeg pidin nuppu vajutama, et vett tuleks. Isegi tuli kadus vahepeal ära. Oli tüütu, aga see eest tasuta.Viimane kord sarnastes tingimustes Amsterdami lähedal kämpingus oli võimalus ühe mündiga ainult 6 min dušši nautida. Ja kaks korda väiksem boks. Seekord sain tubli 10 minutit, mida oli küllaga mulistamiseks.