Muljeid - isa Euroopast tütre silmis
weekend
day 8 laupäev [2 july]

minu moodi, blond


Öö industriaal piirkonnas möödus vaikselt. Avasin silmad lindude siristamist kuulates. Meenus, et öösel kabiin oli liikunud möödasõitvate autode mõjul nagu loksuv plaat laienetel. Minu jaoks oli see pigem tunne kui keegi kussutaks hälli.

Täna hommikul sain tõelisest rekameeste eluviisist osa. Nüüd tee ääres olles tegime kõike ise; keetsime gaasipliidil teed, pesime nägu ja hambaid paagist vett niristades, väetasime eelmiste matkajate kombel kohalikku hekihäärt, kuhu oli juba ajapikku kogunenud hajutatult ports valgeid pabereid. Kõhud täis ning auto ka 11h puhatud - olime otsuse äärel. Kas peedistuda siin heki ääres või suunduda mujale nädalavahetuseks? Isa süütas 'kolvid sisse' ehk siis käivitas masina.

Kuna meie reka koorma furgoonil on taga valge kinnitusklamber mida kutsutakse plommiks, siis on soovitatud ülal korruselt turvalises parklas öö või nädalavahetus mööda saata. Tihtipeale, pigid või muud tolvanid, kes pahandust tekitavad põletavad selle klambi nii spetsilt kinni, et polegi kaugelt vaadates aru saada on see siis lahti tehtud või mitte. Pidime edasi liikuma kuhugi.

Õnneks meil ka vedas. Täna on viimane laupäev kus võib veel rekaga sõita. Järgmisest nädalast algab puhkuseperiood, mis tähendab sõidukeeldu rekadele terveks nädalavahetuseks.

Minu suurimaks üllatuseks on rekamehi kel ka koerad kaasa võetud, tavapäraste kaaslaste, laste või naise asemel. Isa on siiani kahte näinud, ma veel ootan oma korda. Pärisin, et nad tahavd ju pissile (usun, et isegi rohkem kui mina). Isa ütles: ''No ja siis käidki nendega.'' Jäin mõttesse, et koer kaasas on siiski pisu liig

Belgias püüdis raadio hea sagedusega jaama. Kuulan lugu Crazy like a fool, daddy daddy cool ja tunnen rõõmu nädalavahetusest. Siiani on meie reka ainuke olnud kiirteel Hollandi.

Pessa jõudes vaatan suurte silmadega kui palju autosid parklas on. Tuleb välja et just vahetult enne meie tulekut oli meeste vahetus toimunud. Peale kiiret poes käiku mehed kohe isa käest pärima: ''Kust sa omale ihukaitsja said?''
Köögis oli nii suur toimetamine, et otsustasime pigem oma kodus süüa teha. Tuleb välja, et kui rekameestel ikka võimalust on, siis tehakse süüa rohkesti, olgu see kartuli praadimine ja liha kõrvale, kala supp mitme peale või lihtne turbonuudel.Kohalikus kantiinis on ka nõud olemas.

Lõunaks soojendasime makaronirooga kanalihaga omas mahlas. Küll oli hea ja eestimaine. Pärast pikka laisklemist hüppasin ratta selga ja kütsin Roosendaali linna poole. Kui ma oleks isa kuulanud oleks saanud mõnes poes ka käia. Aga millegipärast ei olnud tuju. Asusin teele alles 19 ajal. Õhtu oli hubane, päike hoidis veel temperatuuri üleval. Linnas oli väga vähe liiklust, üksikud jalakäijad ja jalgratturid tulid vastu. Üritasin paari poodi üles leida kuid needki olid juba suletud, tundus et isegi jäädavalt. Väntasin edasi; koperdasin sularahaautomaadi otsa ja mõtlesin siis mida osta. Midagi nagu tahaks. Seekord oli kõht täis, sest pugisin mini õhtusööki snaki ennem tulekut. Hetkega kuulsin muusika kõla ja inimeste kaasaelamist. Tulin rattalt maha ja kõndisin platsi poole, mis oli mõlemalt poolt poodidega ümbritsetud. Platsi keskele oli väljak üles seatud, kus liiva sees mängisid pikad ja kenad heledapäised hollandlased. Kõndisin ratas kõrval ja jälgisin kuis üks neist servis. Polegi nii pikka, saledat ja heas vormis meest ammu näinud. Sõitsin rattaga edasi eemaldudes rahavamassist, ühinedes tühjade tänavatega. Ratas, mida kutsusin meie sarnast Räpinas kosaks, kriuksus mu jalge alla, tõmmates tähelepanu ja liigseid pilke kohalike seas. Aga vähemalt ei pidanud kondimootorit kasutama. Kihutasin peaaegu terve linna läbi; uudistades kuis hollandlased laupäeva õhtupoolikut veedavd. Pubide õu ei olnudki nii valju, mõnes tundus olevat paar seltskonda ainult. Teises jällegi paistis uksest ainult paar klienti, samal ajal kui baaridaam ukse peal kiikas kas inimtühjalt tänavalt veel kundesid tuleb. Mööda sõites muigasime üksteisele otsa. Mul õlled juba külmas ja punasel veinil punn mass. No thanks tädike.
Uudishimulikult ringi vaadates tuigerdasin rattal kohati, miks muidu mööda sõitvalt mopeedilt tibi tagasi vaatas mind. Vanast harjumusest väljamaal elades sõitsin ka rattaga punase tule alt läbi kuna tänav oli tühi ja auto paistis kaugemal olevat. Kogemata ringi vahtides sõitsin mööda ka teelõigust mis pessa tagasi viis. Ei olnud hullu, mõtlesin et võiks hoopis rongijaama üles leida, ja uurida rongipiletite hindu.
Tagasihoidlikus suuremas pruunakas punases kivimajas asus kohalik rongijaam, kus oli ka paar rida bussi peatuste jaoks. Taamal ennem parki oli hunnik jalgrattaid üksteisele otsa peaaegu pargitud. Kõndisin sisse, jättes ratta jaama ette, sisetundega et Holland on maailma kindlaim koht. Siin olen näinud lukke ainult sadulsa küljes nagu kaelaehe. Paremal pool paistis kaks avarat aknaava, kus piletimüüja ja kliendi vahel ei olnudki tavapärast klaasi. Võtsin ühele mehele sappa ja ootasin oma korda.
Küsisin prillidega mees müüja käest 'Do you speak English'?
Ta vastas: 'Yes. Do you?'
Naersime hetkeks üksteisele silma vaadates.
Pärisin palju pilet Eindhoveni on. Natuke kallis siiski £26 kui võrrelda kui väike see vahemaa on Roosendaali ja Eindhoveni vahel. Aga ega see mu reisihimu tagasi ei hoidnud. Seekord siiski läksin tagasi pessa, õhtu oli juba hiline ja pealegi linn oli minu jaoks nagu välja surnud. Ega ma liiklus eeskirjadest midagi ei tea ning põrutasin üle tee. Endast naisterahvas roolis karjus midagi jägi. Ei saanudki pihta kas see sõnum oli mulle mõeldud või vanatädikesele tema kõrval istmel. Aru m igatahes ta imelikust keelest ei saanud. Teel koju kondasin ühest poest nimega Jumbo läbi, aga mitte midagi ei leidnud mida süda ihaldas. Tahtsin jäätist, aga kõik müügil olid suures pakendis. Õnnetuseks vantsisin tühjade kätega tumedanahalisest mehest järjekorras mööda. Väljas poest paremal luusis ratta peal üks kahtlane tüüp. Kobises midagi omaette ei saanudki aru kas ta rääkis minuga või mitte. Ma tagurdasin ratta välja ja tegin minekut.

Pesas tutvusin mitme uue rekamehega kes kodunt või mujal sõidult pessa tuli nädalavahetuseks.
Üks eakamatest meestest ütles targalt: ''Igal ühel on oma viis lõõgastumiseks; kes käib litsi Antwerpenis (seal pidi ka olema sarnaselt Amsterdamile punase laterna tänav kail), kes paneb tina. Me laseme auru välja tina pannes. Aga näed nädala sees teeme kõvasti tööd, oled ju näinud ka juba. See eest nädalavahetus on meile.'' Nädalavahetused võivad piin olla rekameestele. Paistab, et enamus mehed üritavad üksi olemist vältida.. Ma mõistan neid, inimesel on suhtlemine tavaline vajadus. Niigi nädala sees saad üksi olla, suhtled väga minimaalselt, firma esindajatega kontoris nii palju kui tere, mis rampa (märkus: peale laadimiskoht) ja head aega. Muidugi on ka olukordi kus mitu meest viivad kaupa samassse firmasse samal päeval isegi. Neilgi on rõõmu laialt ja naer suil kui pande kolleegasid nädavahetuseks kokku saab, olgu see siis pesas või mujal Euroopa parklas. Muidugi on ka mehi kes istuvad üksi kabiinis kardinate taga pornot vaadates. Vahel vaadatakse ka mitmekesi.

Karakteri poolest paistavad siinsed eesti mehed nagu kodumaalgi; igaühega klappi pole. Mõni mees armastab väga teiste kulul napsu võtta, isegi pommivad (märkus: loe nuruvad), teine jällegi ennem kambaga ühinedes kugistab üksi furgoonis et siis ei pea teiste meestega jagama. Omamoodi koidest ei tule ka siin puudus. Aga päeva lõpuks on mehed üksteise vastu diskreetsed ja näitavad respekti. Olen tähele pannud, et koputajaid kuidagi ei sallita. No ma ka ei salliks kui keegi oma pundist paneks näiteks kitse kes mis kus tegi. Siiani on meeste suuremad kaklused selja taga ajaloo legendideks jäänud. Pean märkima, et tänini olen ainult ühte rekameest kohanud, kes siin spordist lugu peab. Enamus on normaalses vormis kuigi on ka valmis sumomaadlejad. Aga nagu isa ütles:'' Üks käsi rooli küljes ja teine külmkapis.'' Mis parata; see eluviis ole uus maailm ka minu jaoks

Õhtul üks eakam tüüpidest tuli mu ukse juurde.
''Kuule tüdruk kas teed meist filmi?''
''Ei, mul pole videokaamerat. Ma küll kirjutan muljeid, aga ma ei filmi.''
''No aga tee ikka. Nii tore oleks meie kui rekameeste elust film.''
Vastasin ta küsimuse tasaselt: ''Muidugi oleks see huvitav. Aga mul pole võimalust video jäädvustamiseks.''

Hiljem siis selgus miks mehed erinevatelt ametikohtadelt üle tulnud reka tööle. Kes olnud eelnevalt taksojuht, kes kiirabis tööl, mitmed on ka lihatööstuses erinevatel ametikohtadel ja aladel töötanud. Siiani peab tõdema, et enamust meelitas palganumber. Üks põhja Eesti mees päris: ''Kas sa sõidaks rekaks?''
Muigasin. Mõtlesin sekundi, kaks. Ei taha ju halvasti öelda, eestlased on kohati väga suured solvujad. ''Mul pole lube... ja ei, ma ei sõidaks.'' Aga müts maha naiste ees kes on omale rekaload teinud ja püsima jäänud. Selline otsus naljalt üle öö ei sünni .
Paljudele on siiski oma kodu armas ja teevad seda tööd, et endale pisu lubada; korralik elamine ehitada ja tütreid-poegi ülikoolis ning lapselapsi toetada. Samas on ka palju peresid purunenud rekasõitjate elustiili pärast. Teised aga jällegi jutustavad kuidas jällenägemisrõõm hoiab suhte värskena.

Pean tõdeda et öine õhtusöök, prae kartul kalaga (algul ei jaganudki välja mida ma söön) oli maitsev ja huvitav kooslus. Kiidusõnad kokale kes iganes selle tegi.

Kuskil südaöö ajal kui enamus kambast pesas oli magama heintud ühinesin isa ja tema väga hea sõbra ja kolleegaga poksi matši vaatama. See pidi olema ajalooline moment ta seletas meile Vana Tallinnat valades. Ennem tunnistasin väiksemas pundis meestele et see on mul elus teine kord, kui mu mälu nüüd ei peta, kui seda kraami joon. Ja veel kohviga. Tema kui proff, minu jaoks, jagas matsu kuidas raundides punkte anti ja jälgis hoolega mängu. Minu jaoks on poks siiani olnud ainult Mike Tysoni nimi. Imestuseks küsisin:'' Miks nad nii tagasihoidlikud üksteist löövad?'' Isa aga andis alla ja lahkus.
Tüüp selgitas, et kuna mõlemad mehed on väga hea raskekaalu poksijad, üks neist isegi kolmekordne maailma meister siis ei ole vaja kiirustada, pigem rõhku panna heale taktikale. Tumedanahaline Inglimaalt pärit Hay pani ikka kõvasti ungarlasele nimega Klitschko. Viimaseid raunde vaatades küsisin kuis moodi need punktid siin välja antakse. Tuleb välja, et erinevatesse kohtade, pähe ja nabast üles poole antakse erinevad punktid kümne punkti süsteemis. Alla poole vööd ei lööda.

Peale matši kondasime edasi. Ei läinudki kaua kui üks kiilakas susistaja tuli eestlaste kantiini et me nendega ühineksime. Astusin sisse ja jälgisin nende ruumi laotust, see nn. köök elutuba oli poolakate ja ukrainlaste ühisruum. Isa istus ühe üüüratult suure mehe vastas. Ta meenutas mulle sumo võistlejat oma pisikeste silmadega ja suure kehalaiusega. Võrreldes eestlastega kantiiniga neil on telekas, ja omajagu telekanaleid. Isu oli suur suhelda nagu alati. kuid minu kidur vene keel mitte ei andnud järgi. Keelebarjäär siiski rikkus minu võimaluse isa kolleege Poolast ja Ukrainast paremini tundma õppida. Telekas mängis muusikakanal; jätkuvad hetkehitid pööritasid mu pead aga ma otsustasin end kohapeal liigutada ainult. Tantsima kutsuti küll, aga keeldusin. Isa ütles, et see tugeva ehitusega kiilakas susistaja nüüd solvus. See mind ei huvitanud. Ma tean mis minuga juhtub kui polkat tantsima hakkan. Tüdinesin nende seltskonnast rttu ära, kuna suhelda ei saanud ja nad vaatasid mind üle laua nagu lõvi uuriks oma saaklooma. Kobisin minema. Öösel kui enamus mehed olid oma kuutidesse kadunud jäin isa kahe kolleegaga elust ja ilmast jutustama. Isal sai ka susitajatega jutt otsa ja heitis varem magama. Kui ma hubasel kott pimedal vara hommikul kuuti kobisin magas isa üllatuseks nagu väikse laps.Samas ma ei välista, võibolla ma lihtsalt ei kuulnud tema tavapärast peo järgsest norskamist.