Muljeid - isa Euroopast tütre silmis

day 7 - reede [1 july]

Paris

akna kaunistus - tomatitaimed

tüüpiline Pariisi aknaraam

kel huvi mis hetkel pealinnas toimub

Pariisi 'Boris' rattad

semu - kohalik remondimees


tema töökoda

üritan artisti välja selgitada. Swoon see igatahes pole.
sama siin. üritan artisti välja segitada

Prantsusmaa

Antwerpeni tänavakunst

Antwerpen

Täna hommikul torkas mulle pähe, justkui jutustasin ühe isa kollegaga, kes pool eestlane ja venelane, et minu töö Londonis on sama üksluine. Personal jah vahetub võibolla isegi tihtedamini. Näeb nii vanu tuttavaid kui uusi nägusi, aga teatud üritused nagu muusika galad on aastast aastasse samad. Sealhulgas ka Serpentine Gallery paviljon, kus iga aasta ehitatakse Hyde Pargis asuvale galerii kõrvale annetustest igavese vinge arhitektuuriline ehitis. Ehitis küll on iga aasta erinev, kuna uus arhitekt on valitud, aga see töö on ikka sama. Kohvikus toidu ja jookide serveerimine ning aldis suhtlemine. Eks iga töö ajapikku kujuneb rutiinseks kui vaheldus ja spontaalsus pardale ei tule.

Hommikul pesuruumis olles ajan juttu minu jaoks uue rekajuhiga, see kes pooleldi venelane ja väga rõõmsas tujus on. Ta ajab parasjagu habet ning pärib kes ma olen. Jutustan talle oma lühikese loo ühe lausega, sest tean, et võin inimesed surnuks rääkida. Vestleme keelte tähtsusest, üksluisest rekameeste elust ja sellest, et miks ma siis isaga kaasa tulin.
Hele sinine taevas on paksult vati taolisi pilvi täis. Kohalik kõrgõhujaam, millest aurutatakse bensiini, diislit ja õli, paiskab aina pilvedesse auru materjali juurde. Hobused, ponid ja nende varsad, lehmad nii korpulentsed kui tavaliselt täpilised triibulised nosivad hommikul heina. Kell on pisu ennem kaheksa hommikul ja Holland on ammu tärkanud.

Korraks mu meel liigub mujale ja märkan tee ääres kahte rekat. Tuleb välja, et need on ohtliku veo autod mis sõidavad ainult öösiti, vedades näiteks propelleri juppe.

Poolel teel Pariisi, Lokeren äärelinnas Belgias käisime täna uut poeketti avastamas (loe shoppamas), Delhaize. Võrreldes Lidliga, meie tavalise valikuga, pakkus see kett rohkem valikuvõimalust, ahvatlemaid sooje toite ja soolasemaid hindu. Muidugi läksime tühja kõhuga poodi ning imesime tatti kuni isa kiusatusele järgi andis ja terve kuuma kana ostsis. Veiniletti uuristades leidsin Itaalia Bardolino ainult €3.99 eest, kuna see oli noor vein aasta 2010 oma. Siiski väga kallis ja maitsev viinamarja sort teine. Ausalt öeldes ma väsisin ära neist lõpututest valikutest ja kallitest toodetest. Samas ega ma vastu ei vaidle, toit oli ahvatlevam kui Lidlis. Siiski enamus rekajuhid elavad tagasihoidlikku elu. Ja sama tunnen ka mina, et ei ole vaja peenutsema hakata ja kallites poodides käru lükata. Vähemalt Hollandis ja Belgias on Lidl väga väärt pood; väärt valikuga veini ning piimatoodete lett. Ometi pidi vein olema kallis Hollandis ja Belgias. Loodan, et meil õnnestub ennem koju minekut Prantsuse veiniloast läbi käia.

Suitsudega on sarnane lugu, kallis teema võrreldes eluga idas. Üks rekameestest on juba pikemalt tööl ja suitsuvarud on tal otsas. Jutustas et on hea küll kauem tööl olla aga kui kõva suitsetaja oled siis söövitab see harjumus ka augu palganumbrisse kui edasi läänes suitse osta.

Tuli hiljuti meelde kui Roosendaali saabusime ja isa kollegaga jutustas, et ta tahaks Rootsi ja Itaaliasse jälle minna. Ma veel ei hakanud usinalt unistama, sest tean end liigagi hästi. Unistus võib vahel kinnisideeks saada ja siis ei hoia ka ema kurjad sõnad mind tagasi.

Tagasi Prantsumaal imetlen laugeid kollakaid ja rohelisi küngaid. Kohati isegi maa ja taevas puutuksid kokku, moodustades lihtsa kuid kauni maali silmailuks.
Pärastlõunane laadimine on Pariisis, kuhu me jäime hiljaks. See õnneks ei mänginud nii suurt rolli kuna teiste meeste laadimine oli ka hilinenud, isegi mitu tundi. Lõpuks meie kauba maha laadimine toimus 3h hiljem kui idee järgi pidime sel ajal olema laadimas hoopis teises laos 200 km kaugusel. Sel nn pausi ehk ootamise ajal otsustasin ma Pariisi avastama minna. Esialgne idee oli lihtsalt lähedal asuv kohvik või restoran üles otsida ja tualetti kasutada aga mu jalad ei allunud mulle enam ning jalutasin aina edasi. Uudishimu oli suur, et mis siin Pariisis nii erilist on. Tean, et seda teatatakse kui romantilist linna, pariislasi on alati stiilseteks peetud ja suhteliselt kallis pidi see suur linn ka olema. Minu esimeseks kontaktiks osutusid hubase pööktooni baari Le Bistro Gurmand kaks teenindajat kelle käest küsisin viisakalt saksa keeles, kas võin nende tualetti kasutada. Prillidega meeste rahvas baari taga oli meediv ja näitas näpuga baari kõrval ustele. Vantsisin siis sinna, endal naer suil. Noorem teenindaja viskas mulle pilgu peale ja naeratas. Usun, et talle meeldisid mu lohvakad tumesinised dressipüksid ja triibukas triikpluus. Välja minnes tänasin neid saksa keeles ja imestasin ise ka kuis ma nii selgelt selle lause välja vuristasin. Muidugi imestasin, et ma ka nii lihtsalt vetsu võisin kasutada. Londonis saad vastuseks sarkasmi või lause 'toilets are for customers only' (tualett on ainult külastajatele). Igatahes mure murtud; suundusin otsima seda tänakunsti loomingut mis ennem mulle silma jäi. Teed ületades olin vähe tuulepea ja ei vaatanud hoolega mõlemale. Samal ajal minust paremale üle tee märkas mind üks remondimees oma töökoja ees ja pomises midagi prantsuse keels. Mainisin talle et olen wahnsinnig (saksa keeles segane, hull). Ta märkas, et tegin pilti kunstiteosest mis müüril oli ja siis kutsus ta mind oma töökoja ette kus oli veel nn. maalinguid. Pigem siisi kirevaid joonistusi, mis reklaamisid remonditöökoda huumoriga. Lõpuks tahtis ta, et temast ka pilti teeks. Väga omapärane ja karvane tüüp.
Edasi vantsisin tuttava ringtee juurde, millest ennem mööda läbi sõitsime. Klõpsasin elumajadest pilte, kohvikutest, inimestest ja liikusin edasi kuhu jalad mind kandsid. Hetkeks tundsin, et võibolla peaksin tagasi minema, kuna ei tahtnud et isa minu pärast ootama peaks, aga siis vaatasin, et isa pole ühendust võtnud ning kütsin aina edasi. Juba tundsin kohalike pilke. Usun, et enamus olid mu riietusstiilist vaimustuses või oli see blond pea mis neid pead pööritama ajas. Mind see ei seganud mitte üks raas, pigem võtsin triibulise särgigi seljast sest tuul oli tõesti mõnus. Tänavaid ehtisid elavad kohviku ja restorani esised, kus istus punt eakamaid mehi jutustades või personal ja nende tuttavad valjult naljatades. Enamus kohad olid tühjad kundedest, kui siis mõni üksik klient vaatas välja. Leidsin ka midagi mis mulle Pariisis meeldis, kirju tänavakunst. Terve jalutuskäigu veetsin pildistades ja keerates kaela üles alla ja kõrvale. Vahepeal tuli kohvi isu peale, kuna nägin cafeja restorani silti aga siis mõtlesin, et tahaks midagi muud. Ihkasin rohkem valikut ja otsustsin edasi jalutada ning poe üles otsida. Enamus naised olid kas aafriklased või araablased, kel oli seljas musta värvi või rohkem naiselikumad hele sinine ja lillaka tooniga kartulikoti kleidid. Enamus araabia naisel ehtis pead burka. Mõtlesin siis, et kas mitte Prantsusmaal hiljuti ei keelatud ära burkade kandmine? Kohalikes remonditöökodades olid ametiastmelt kõrgemal kohal prantslased, kes oli stiilsemalt riides kandes teksaseid ja valget särki. Määdunud kätega, tumeda nahavärviga ning araabia mehed oli remondimehed või kohaliku kohviku või restorani pidajad. Isegi pisikesse poodi sisenems, mida ehitisid puuvilja riiulid, rääkis hindu moodi noor naismüüja telefoninga. Mu peenraha lugedes suutis ta tähelepanu meile mõlemale pühendada. Purk karastusjooki nagu Cola Cola oli kallis, €1. Ja see pood asus kõigest Ivry-sur Seine rajoonis idast Pariisi kesklinnas. Mida siis kesklinna hinnad veel endast kujutavad?
Seltskond Pariisis on kirju; varieerudes ühest äärmusest teise. Ma ütleks et sama kirju kui Londonis. Ja need tänavad, appi, müts maha isa ees, kes sai tublisti hakkama Pariisis manööverdades eriti kitsaid teid mööda ja ka Londoni kesklinnas Tower Bridge'is. Kui eelnevalt ükski autojuht kiirteel signaali üliharva kasutas siis linnas selle kasutamine oli nagu hammaste pesemine, automaatselt. Sel ajal kui isa kohalikega suhtles, pärides kus see tänav on kuhu minek, siis tundus, et kohalikud lausa nõjatusid signaali nupule. Imelik mõtlesin nagu endal ei oleks sellist olukorda tulnud, kus mõlemad navid saadavad sind valesse kohta ja kõigele lisaks kohalikku keelt ka ei mõista. Olge no rohkem inimlikud pariislased! Ei kujuta ette mis keelt kasutades isa vajaliku info kohalike käestse sai, aga koha me üles leidsime neil eriti käänulistel ja kitsatelt tänavatel.

Lõpetuseks nädalavahetuse eel, transiitvedu on pikamaavedu. Samasse riiki kaupa ei veeta kui siis ainult meie puhul Hollandi, sest see firma on kohalik logistikufirma.

Esimese nädala lõpuks on sula selge - rekameeste graafikud on muutlikud. Saime umbes pool kaheksa kauba maha laetud ning Pariisist välja, istusime ka kahes staudis, kui ootamault tuli käsk ülal korruselt, et viimane tehas on hilja õhtuni avatud ja kaup tuleb peale võtta. Olime peaaegu jõudnud ööbimispaika, Pariisi lähedal tanklasse mis oli puupüsti rekasid täis kui tegime ümberpöörde (mida eestlase häälega navi isalt enamus kordades käsib teha, usalda veel elektroonikat). Jõudsime Amiensi tööstuspiirkonda paar tunniga, mis oli vaikne ometi mingi liiklus seal ühe tehase ümber siiski toimus. See oli firma uus ladu ja esimene kord kui kumbki meist sinna oli sattunud. Öö oli käes ja väljas kottpime. Asjaolud siiski kujunesid meie kasuks, kahekesi leidsime rampa üles ja umbes 20 minutiga oli kaup laetud. Isa kettal juba pigistas tööpäeva tundide arv. Lao territooriumilt lahkudes keeras ta vasakule heki äärde teise reka taha. See oli meie laagriplats tänaseks ööks.

Prantsusmaal Transformers 4 rünnak

Pariisi ida linnaosa kaart, kus seiklesin